PÄEVA TEEMA | Vivian Puusepp: isade osalemine sünnitustel on viimane asi, mida ära keelata
Olukord Eestis on murettekitav – diagnoositud koroonaviirusesse nakatunute suhtarv ületab suuresti kevadist taset ning peagi on ka haiglaravil viibivate koroonahaigete arv kevadisele tipptasemele jõudmas. Haiglate juhtkonnad peavad kriisikoosolekuid ja kaaluvad edasisi samme.
Lapseootel pered on ärevil. Kevadise eriolukorra raames keelati kõigis sünnitusosakondades ära tugiisikute viibimine sünnituste juures. See tähendas, et isad ei saanud olla oma laste sünni juures ning naised ei saanud sünnituse juurde toeks kutsuda ka kedagi teist, näiteks sünnitoetajat.
Pärast eriolukorra lõppu hakkasid haiglad taas sünnituste juurde tugiisikuid lubama, kuid varasem olukord ei taastunudki – kui varem võis naine sünnituse juurde kaasa võtta kaks tugiisikut, näiteks lapse isa ja sünnitoetaja, siis pärast eriolukorda lubasid haiglad vaid üht tugiisikut.
Petitsioon kogub allkirju
Praegu kardavad paljud pered aga kevadise olukorra kordumist, millele viitab näiteks asjaolu, et petitsioon “Isad laste sünni juurde kuni haiglast väljumiseni” on nädalaga kogunud ligi 3000 allkirja.
Sellel hirmul on reaalne alus: Hiiumaa haiglas ei ole alates 6. novembrist tugiisikud sünnituse juurde lubatud. Ida-Tallinna-Keskhaiglas võib alates 16. novembrist tugiisik küll osaleda sünnitusel, kuid peab lahkuma kohe pärast lapse sündi, mis tähendab, et perepalatite teenus on peatatud ja pärast sünnitust peab ema üksi lapsega haiglasse jääma.
Enamik lapseootel peresid seisavad praegu silmitsi küsimustega: Milline haigla ja kuidas hakkab järgmisena tugiisikute osalemist sünnitustel piirama? Kas lapse isa ikka saab viibida beebi sünni juures?
Andsin eelpoolnimetatud petitsioonile allkirja ja jagasin vastavat linki paaris sotsiaalmeedia grupis. Huvitav oli jälgida kommentaarides tekkivat diskussiooni. Suurem osa kommenteerijaid toetas petitsiooni ideed ja avaldas muret võimaluse üle, et isad võidakse jälle sünnitustest kõrvale jätta.
Samas oli ka neid, kelle arvates on probleem hoopis tänapäeva ärahellitatud naistes: “Kuidas te aru ei saa, et kõik need piirangud kehtestatakse teie endi ja laste heaolu ja tervise nimel? No mis siis ikka saab, kui kedagi peale meditsiinipersonali kõrval pole? Jääb sünnitamata?” kirjutas üks vanaema.
Lisades uhkusenoodiga, et siis, kui tema oma lapsed ilmale tõi, ei lubatud isasid üldse sünnitusmajja ja kõik naised said ilma lähedasteta sünnitamisega hakkama. Jah, muidugi, lapsed sünnivad igasugustes tingimustes ja naised saavad hakkama. Aga millise hinnaga?
Nõukogude ajal tõepoolest isasid sünnituste juurde ei lubatud, naised pidid seliliasendis sünnitama, lapsed eraldati pärast sündi emadest ja toodi emadele üksnes toitmiseks. Enne igat toitmist pidid emad end seebiga pesema. Seda kõike serveeriti argumendiga "aga see on ju teie ja teie laste hüvanguks".
Sama argumenti kasutati kevadel tugiisikute sünnitustest eemalehoidmiseks ning kasutatakse ka praegu - ilmselt seetõttu on vanemal generatsioonil seda retoorikat kerge omaks võtta.
Eks iga ema on pidanud oma sünnituskogemust enda jaoks mõtestama ja normaliseerima. Neid nõukogude sünnitusmajadest pärit traumasid peavad uued emade põlvkonnad aga jätkuvalt tervendama. Küsimus on aga: kas nüüd, koroonahirmus, soovime Eesti ühiskonnas sünniga seotud traumasid juurde luua?
Ma loodan, et oleme seekord targemad ja valime hoolikamalt, kus ja milliseid piiranguid kehtestada ning kuhu suunata ressursse.
Kodusünnitused haigla asemel?
Tänaseks teame läbi teadusuuringute, et tugiisikute viibimine sünnituste juures muudab sünnitused kiiremaks ja kergemaks. Selles pole midagi müstilist. Sünnitusmajja minnes satub naine võõrasse keskkonda ja võõraste inimeste sekka, mis suurendab sünnitegevust pärssivate stressihormoonide hulka.
Selleks, et sünnitushormoonid saaksid teha oma tööd, peab sünnitav naine tundma end turvaliselt ning tugiisiku juuresolek pakub sünnitajale vajalikku turvatunnet. WHO andemetel on kodusünnitused sama turvalised, kui haiglasünnitused, kuid kodusünnituste juures kasutatakse vähem valuvaigisteid jm sekkumisi ning naised on kodusünnituse kogemusega rohkem rahul. Võtmeteguriks on siinjuures naisele tuttav ja turvaline keskkond ning sünnituse juures viibivad lähedased inimesed.
Need, kellele haiglate poolt seatud piirangud ei meeldi, võiksidki siis kodus sünnitada? See kahjuks ei ole nii lihtne. Kodusünnituse planeerimine on pikk ja põhjalik protsess, lisaks tuleb kodusünnituse ämmaemanda teenus peredel oma taskust kinni maksta.
Vastavalt Eestis kehtivale kodusünnituse juhendile peab olema täidetud terve rida tingimusi selleks, et naine saaks kodus sünnitada. Anamneesis ei tohi olla eelnevaid keisrilõikeid. Rasedus peab olema kulgenud oluliste komplikatsioonideta. Laps peab olema peaseisus. Sünnitaja kodu ei tohi asuda lähimast sünnitusmajast kaugemal kui 30 km. Jne. Lisaks on kogu Eesti peale vaid käputäis ämmaemandaid, kes saavad koju tulla – kodusünnituste vastuvõtmiseks on tarvis eraldi väljaõpet ja litsentsi.
On tõendatud, et katkematu kontakt vastsündinu ja ema-isa vahel on positiivse mõjuga kõigile osapooltele – see loob aluse turvaliseks vastastikuseks kiindumussuhteks ja beebi immuunsüsteemi arenguks. Vastsündinule on parim, kui tema immuunsüsteem puutub sünnist alates kokku tema vanemate mikroflooraga.
Iseäranis oluline on isade kohalolek erakorraliste keisrilõigete juures, kus laps ei saa emalt vaginaalse kanali kaudu vajalikku mikrofloora stardipaketti ning ema ei ole ka võimeline pakkuma lapsele kohest nahk-naha kontakti. Sellisel juhul saab vaid isa pakkuda beebile esmast turvalist sidet ja nahk-naha kontakti kaudu immuunsüsteemi arenguks vajalikku paletti headest bakteritest.
Isade sünnituseelne testimine
Tahan uskuda, et meie haiglates töötavad ämmaemandad, arstid ja õed ning haiglate juhtkonnad on kursis WHO soovituste ja teadusuuringutega ja annavad endast parima, et lapsed saaksid pehmelt sündida ning veeta esimesed elupäevad turvaliselt koos mõlema vanemaga.
Olen väga tänulik, et pärast Eesti taasiseseisvumist on sünnitusmajades ära tehtud tohutu töö perepalatite ja tugiisikute kaasamise süsteemi näol. Seda suurem oli pettumus, kui kevadise eriolukorra ajal kogu see töö ja vaev ühtäkki korstnasse lendas ja isasid/tugiisikuid enam laste sünni juurde ei lubatud.
Argumendiks seesama “Aga see on ju teie endi ja teie laste kaitseks!” Mind teeb see argument ettevaatlikuks ja otsustajate poolt antud selgitused ei tundu veenvad. Lapse isa on reeglina sünnitava naise lähikontaktne – ei ole loogiline, et isa sünnitusest eemalehoidmine naist, beebit ja personali kaitseks, kui naine jätab sünnitusmaja lävel mehega hüvasti ja naaseb haiglast koju tema rüppe.
Isade sünnitusest kõrvalejätmise asemel oleks tarvis hoopis kiiret ja efektiivset isade sünnituseelset testimist ning selgeid reegleid, mis kaitseks koroona eest nii haiglapersonali kui peresid. See ei tohiks olla väga keeruline – sünnitama minevaid naisi juba testitakse sünnitusmajja saabumisel.
Tugiisikutele võib kehtestada reegli, et kui nad kord osakonnast välja lähevad, siis enam tagasi ei saa. Selle reegli täitmist tuleks ka jälgida. Küsimus on pigem selles, kas seda peetakse piisavalt oluliseks, et sinna lisaressursse suunata.
3000 allkirja petitsioonil näitavad, et pered on vajadusel valmis isade testimise ka omast taskust kinni maksma. Kui mõlemad vanemad on enne sünnitust andnud negatiivse koroonaproovi ning püsivad haiglas selleks ettenähtud alal, ei ole põhjust isasid sünnituste juurde mitte lubada või neid kohe pärast sünnitust majast välja kupatada.
Terviseameti juhised
Hiiumaa haigla selgitab oma kodulehel, et otsus keelata tugiisikute viibimine sünnituse juures tuleneb terviseameti poolt antud juhistes, mille järgi kõrge riski puhul tugiisikute lubamisel sünnituse juurde on vaja negatiivset tervisedeklaratsiooni ja SARS- CoV-2 testimist.
Hiiumaal kohapeal kahjuks testi teha ei saa, seega on see otsus mõistetav - personali ja peresid on tarvis viiruse eest kaitsta. Küll aga tekib küsimus, miks ei looda Hiiumaa haiglasse testimise võimalust. Haiglad ei peaks üksi seda probleemi lahendama - siin oleks tarvis riigi ja ühiskonna tuge.
Õiguskantsler avaldas aprilli lõpus oma seisukoha sünnitusabi kohta Eesti haiglates eriolukorra ajal, kus on selgelt öeldud, et sünnitoetajal on teistsugune roll kui haigla külastajal.
“WHO on seoses Covid-19 epideemiaga rõhutanud, et kõigil naistel (sh nendel, kellel kahtlustatakse Covid-19 haigust põhjustava viirusega nakatumist või kellele on pandud vastav diagnoos) on õigus saada kvaliteetset abi enne sünnitust, sünnituse ajal ja pärast sünnitust. Turvaline ja positiivne sünnituskogemus hõlmab ka sünnitaja lugupidavat ja inimväärset kohtlemist, sünnitaja valitud sünnitoetaja kohalolu, tervishoiutöötajate selget kommunikatsiooni, sobivat valuleevendust, sünnitaja liikumise toetamist sünnituse ajal, kui on võimalik, ning sünnitaja valitud sünnitusasendit.”
Olen kuulnud mitmeid sel kevadel sünnitanud naiste lugusid. On neid, enamasti komplikatsioonideta korduvsünnitajaid, kes leppisid üksi sünnitamisega üsna lihtsalt ja lähevad eluga edasi.
Kuid on naisi, kelle jaoks eriolukorra ajal sünnitamine osutus raskeks ja traumaatiliseks kogemuseks just seetõttu, et neid jäeti kriitilisel hetkel ilma lähedase toetusest. Nii mõnigi neist põeb praegu sünnitusjärgset depressiooni.
Paljude värskete isade südames on pettumus, kuna nad ei näinud oma lapse sündi ega saanud olla oma naisele toeks.
Ma loodan, et kevadist viga ei tehta teist korda – isade osalemine sünnitustel peaks olema viimane asi, mida ära keelata. Õigupoolest ma loodan, et meie ühiskond jõuab nii kaugele, et küsimust, kas isa võib olla oma lapse sünni juures, enam ei tekigi, olgu me silmitsi mistahes kriisiga.
Emade õigus koos tugiisikuga sünnitada, isade õigus oma lapse sünni juures olla, ja lapse õigus mõlema vanemaga peale sünnitust senikaua koos olla, kui perekond ise otsustab, peaks olema elementaarne inimõigus.
