Kas odav kampsun või televiisor on väärt seda, et kellegi vanaema sureb? Mõistan, et see lause kõlab populistlikult, kuid piltlikult öeldes just sellist laadi valikuid me sel reedel langetama hakkame. Nimelt vallutab Eestigi poed ja kaubanduskeskused musta reede nimeline ostuhullus.
Oktoobrikuised nn osturallid näitasid, et leidub poodnikke, kes ei pelga kampaaniat, mille eesmärk on võimalikult palju inimesi oma poodi või kaubanduskeskusse meelitada. Ja et leidub palju neid, kes on valmis minema poodidesse tunglema, nagu koroonat poleks ollagi. Sageli kohtas nende seas eakamaid ehk riskirühma kuuluvaid inimesi, vahemaad eriti ei hoitud ja maske tuli tikutulega taga otsida.
Siis oli 14 päeva keskmine koroonanäitaja 100 000 inimese kohta 50 kandis, nüüd 300.
Miks me ei taha võtta toonasest kriitikast ja – veelgi enam – kevadisest kogu ühiskonna sulgemisest õppust ega jäta suuri kampaaniaid ära?
Mida võiksid kaubanduskeskused olukorra päästmiseks teha? Mida peaksid tegema ostjad?