Helme võit oli kindel ja etteaimatav. Ta on dikteerinud avalikku meediaruumi, seadusloomet, pidurdanud Eestile vajalikke otsuseid, võimendanud Eestile nii vajalikke kui ka ebavajalikke tegevusi, kopeerinud Donald Trumpi, liitnud oma toetajaid ja ärritanud vaenlasi. Ta on muutnud Eesti sõjatandriks, kus kõiki käsitletakse poliitiliste malenditena ja inimesed avastavad end poliitilise gambiidi osana.

Martin Helmet tasub käsitleda kui peeglit. Teda ja ta tegevust tuleb hinnata pilguga, kas ta on põhjus või tagajärg; kas kõik on sattunud ta malemängu enda tugevusest või nõrkusest; miks iga ta poliitkonks innukalt alla neelatakse, kuigi on teada, et ta lausetes on tihti rohkem provokatsiooni kui maailmavaadet.

Me kõik kastame ja kasvatame Helme fenomeni. Nagu kunagi ka Savisaare oma, kellest sai lõpuks iseenda traagiline vari ja karikatuur. Aga Helme võidul ja mõjul on väga kõrge hind. Nii ta enda kui ta teadlike või juhuslike protežeede jaoks. Ja see arve ei jää välja kirjutamata.

2020. aastal tõsteti meie ette peegel, et näeksime, mida me tegelikult vajame ja mis aitab luua paremat tulevikku.

Mõjukad 2020 kannab paratamatult lõppeva aasta atmosfääri. Suured unistused kujunesid paljude jaoks senini kestvateks ellujäämiskursusteks. Need, kes varem kritiseerisid Eesti arste ja meditsiinisüsteemi, said õppetunni, et me oleme üldiselt ikka väga hästi hoitud ja kaitstud. Tänu selle eest! Lõviosa maailma ettevõtteid, avalikke asutusi ja perekondi sunniti mõtlema kriisiplaanile, tulevikule, kasinusele. Me pole seni elanud valesti, küll aga oleme elanud liiga julgelt.

2020. aastal tõsteti meie ette peegel, et näeksime, mida me tegelikult vajame ja mis aitab luua paremat tulevikku. Ja peeglist peaks vastu vaatama üks sõna – haridus. Vaid tarkus suudab uusi kriise ennetada või pisendada. Vaid tarkus saab vandenõude ja karjuva rumaluse vastu.