RAAMATUBLOGI: „Suletud toas” rullub lahti „õuduste maja” stsenaarium
Ajastul, kus igaüks, kes vähegi viitsib, kirjutab psühhothrillereid – turg on neist üle ujutatud – pole lihtne silma paista. Vähesed suudavad paeluda enam kui kahe-kolme teose jagu. Ruth Ware eristub teistest, sest suudab pakkuda piisavalt põnevust ja sundida sellega publikut tema raamatuid ostma ja lugema.
Üks, mis Ware’i iseloomustab on see, et ta ei jää stampidesse kinni, vaid korraldab aina uusi näitemänge, kus vahetuvad eripärased tegelased ja lavakujundus.
Juba tema esimese teose „Pimedas, pimedas metsas” puhul sai öeldud, et Ware pole tavapärane psühhothrillerlane vaid isesugune ja omapärane, õigemini oma pärane. Pigem tõesti agathachristilik ja alfredhitchcocilik üheskoos ehk just säärase loo kirjutaksid nood kaks suurmeistrit kahepeale valmis.
Hea küll, ärgem laskem asjast käest minna ega võrrelda Ware’i oma ala kuninganna ja kuninga ehk Agatha Christie ja Alfred Hitchcociga, aga nende kahe mõjutusi on tunda.
Kui Ware alustas oma lugusid pimedas metsas, siis järgmisena viis ta tegevuse suuremasse suletud tuppa ehk laeva („Kajut nr 10”), siis pärimissaaga tsentrisse („Proua Westaway surm”), siis gootiliku nutikodusse „Luku taga” ja nüüd väiksemasse suletud tuppa ehk mägihotelli.
Niivõrd-kuivõrd eduka idufirma omanikud ja töötajad – neid on kõigest käputäis – lähevad suusapuhkusele ja strateegianõupidamisi pidama, samas ka omavahelisi probleeme lahendama. Loo alguses on ära öeldud lõpptulemus ehk refereeritud BBC uudist: „Sel nädalal vaid mõni päev pärast seda, kui laviinis hukkus kuus inimest ja peaaegu kogu piirkond jäi elektrita, raputas eksklusiivset Prantsuse suusakuurorti St Antoine’i juba teine tragöödia. Meieni on jõudnud teave, et ühes laviini poolt ära lõigatud suusamajas rullus lahti „õuduste maja” stsenaarium, mille käigus hukkus neli britti ja kaks on haiglas.”
Niisiis taaskord Ruth Ware oma täies hiilguses.
