ARVUSTUS | Eesti telesarjade tapeedist jagub terve toa muretu mulinaga täitmiseks
Eesti sarjatootjaid on aastaid kritiseeritud kvantiteedi kvaliteedile eelistamise pärast. Eks sama nähtus vaevab vaatajat kõikjal: Makroflexi-laadset sisu on odavam toota ja kui sellega saab programmi täidetud, siis milles probleem? Kuna ma pole juba aastaid Eestis toodetud sarjadele võimalust andnud, võtsin puldi kätte ja vaatasin üle, kui eduka vaimse lobotoomiana kohalike telekanalite programm toimib ning kui kiirelt mu tähelepanu neid vaadates hajub.
„Sinu, minu, meie”
„Sinu, minu, meie” on kultussarja „Pilvede all” autorite uusim üllitis, mis täidab hittseriaalist Kanal 2 kolmapäevaõhtusesse programmi jäänud tühimiku. Kuigi ma ei ole kindel, kas olen kunagi ühegi „Pilvede all” osa üldse päris lõpuni vaadanud, tundub juba algusgraafika järgi, et sarja tegijatele meeldiks, kui sama sihtgrupp nende uut seriaali naudiks.
Fortuuna tahtel otsustan sarjavaatluse ette võtta nädalal, mil on eetris päris esimene „Sinu, minu, meie” osa. Sisenen sarjamaailma, läpakas tööülesannetega süles, et näha, kui edukalt uus seriaal ambiance'i loob.
Esimene stseen toob vaatajani vaidleva Doris Tislari ja Hilje Mureli. Nagu ma aru saan, on tegu ema ja tütrega, kes vaidlevad Anna-nimelise tegelase üle, kes siis arvatavasti on Doris Tislari tegelaskuju tütar. Hilje Murel ütleb karmi näoga: „Anna on siia alati oodatud, aga praegu ma sulle vastu tulla ei saa.” Ja kui tütar küsib, miks, tuleb vastuseks: „Sa ei ole seda ära teeninud.”
