Olavi Ruitlane: ma ei kirjuta raamatut, ma elan selles. Mingil hetkel taipad, et hakkad peast lolliks minema

„Vahel mõtlen, milleks üldse elada. Kirjanduse, kultuuri, raamatute pärast? Ei, ma olen perega koos olles väga õnnelik. Sest elus on kõige tähtsam armastus,” ütleb Olavi Ruitlane.

Uue aasta veebruaris saavad Ruitlase raamatu järgi vändatud filmi "Vee peal"näha ka kõik need, kes PÖFF-i aegu kinno ei jõudnud. Peeter Simmi käe all valminud linateoses teevad unustamatu rolli nooruke Rasmus Ermel, Marko Matvere, Aarne Soro ning paljud tuntud ja armastatud Eesti näitlejad. Stsenaariumi kirjutas Ruitlane ise. Filmil on pöörast potentsiaali kujuneda publikumagnetiks, mida kannatab vaadata lugematuid kordi nagu „Kevadet”.

„Jahmusin kohe päriselt,” tunnistab Ruitlane pärast filmi läbivaatust. „Valter ärkas ellu!” Valter, keda kehastab Marko Matvere, on pätt ja naisepeksja, kes kolgib oma elukaaslast selle pärast, et too joob. Naisel nimelt ei kõlba juua, aga Valter ise muidugi võib. Ent Valteril on ka hellem, soojalt inimlik pool, mis temast peategelase Andrese sõbra teebki. Elukogenud mehena teab Valter, kuidas „eitedega” peab, ja säärast nõu on murdeikka jõudval, esimese armastuse lävel seisval poisil ju hädasti vaja. Pealegi on tarvis tuge ka suhetes isa ja ema kohta täitvate vanavanematega, kes Andrest näiteks „sealt näppimise” pärast surmaga ähvardavad. Selle kõrval on keretäis kehvade hinnete pärast kukepea.

Füüsilist vägivalda on ekraanil rohkemgi – nõukaaegne tegelikkus oli selline, et vanemad võisid lastele kodus tappa anda ja koolis pööras õpetaja pea kõrvale, kui märkas, et mõni laps on langenud kaaslaste terrori alla. „Minul oli koolis kogu aeg silm sinine, suht iga päev käis kaklus,” meenutab Ruitlane. „Olen õpetaja käest sõrmusega silma alla saanud, nii et verd lendas. Ja ei olnud halb õpetaja.”