Kuigi peaministril on ehk veidi rohkem „võimu“ teha mingeid asju reaalselt, siis oma soovi korral võib president sekkuda väga jõuliselt nii sisepoliitikasse, nagu teeb seda pidevalt Kaljulaid ühe peamise opositsiooniliidrina; või kujundada ka välispoliitikat, nagu tegi seda Meri. 

Ka Kaljulaidi opositsiooniliidri roll ei ole põhisedausega otseselt vastuolus, sest mitte ükski seadusepügal ei takista presidendil aktiivselt sisepoliitikas osalemast, kui ta selleks vajadust näeb. Seega argument, et rahva poolt valitud president võiks edaspidi hakata oma suuremat ja rahva poolt antud mandaati kurjalt ära kasutama meie väidetava esindusdemokraatia reeglite õõnestamiseks, on täiesti vildakas ja absoluutselt vale. 

Rahvahääletusi ja referendumeid meie põhiseadus tegelikult võimaldab juba praegu. Nende korraldamisest on lihtsalt loobutud, kuna tulemused oleks mitmetele jõududele tihti ebameeldivad.