Seadusemuudatuste põhieesmärk on ühest küljest tervitatav: soov on tuua võrdlemisi jäika üüriregulatsiooni senisest rohkem paindlikkust, andes üürileandjale ja üürnikule suurem kokkuleppevabadus. 

Laiem eesmärk on muuta üüriturgu investeerimine üürileandjate jaoks atraktiivsemaks. Nii loodetakse avardada ka üürnike võimalusi sobivaima eluruumi leidmiseks. 

Teisest küljest soosivad enamus kavandatud muudatusi üürileandjate huve. Üürnikule asetavad aga senisest rohkem kohustusi. 

Seetõttu tekib õigustatult küsimus, kas ja kui hästi on muudatustega tagatud üürniku kui üürisuhte nõrgema poole huvide kaitse. Vaatleme seda probleemi kahe konkreetse näite alusel.

Kehtiv võlaõigusseadus ei luba üürileandjal eluruumi üürnikuga reeglina kokku leppida, et hoone remondikulud, remondifondi maksed või korteriühistu võetud laenud peab tasuma üürnik. Sellised kokkulepped oleksid kehtiva korra kohaselt tühised. 

Kavandatav seadusemuudatus lubaks aga edaspidi üürilepingus kehtivalt kokku leppida, et vastavad kulud peab kandma üürnik.