„Turg koosnes toona veel vanadest putkadest, ühes müügikohas jäi silma midagi tuttavliku: armas väike mardikas. Selles oli nii palju äratundmisrõõmu, et ostsin kaasa. Korraga tuli kõik meelde,” meenutab Plooman. "Olin siis kuueaastane. Mäletan, et tulin emaga kodu poole ning juba kaugelt oli näha veranda akendest, et midagi on valesti."