ARVUSTUS | Aga Raskolnikov kõnnib tänaval maskita!
Draamateatri ebaharilik „Kuritöö ja karistuse” etendus lõpeb sellega, et lava hakkab ettepoole liikuma, sõidab lausa vaatajale otsa, tegelased eemalduvad ja meiega jääb ainult Raskolnikov (Ursel Tilk). Äkki lahkub temagi lavalt, jookseb tänavale ja karjub kaamerasse – me näeme seda, jäädes ise saali –, et tappis liiakasuvõtjast vanaeide ja tolle õe Lizaveta mitte vaesuse tõttu ega selleks, et aidata ema ja õde, vaid üksnes enda pärast, et kontrollida: kas ta on „karjainimene” nagu kõik või „erandlik”? Temast mööduvad autod ja harvad jalakäijad, tema aga karjub oma kuritööst – ja keegi ei tee väljagi. Igaühel on oma argimured, igaüks mõtleb lähedaste tervisest, sellest, et mitte tööta jääda ja kuidas õpetada lapsi, kes on vanemate hooleks jäänud. Ent keset sõiduteed hüsteeritseb mingi räsitud noormees katkistes teksapükstes ja -tagis...
