„Ja need maskid – need võite endale sinnasamusesse pista,” ütleb onu Kaupo üle laua kahvliga nii ägedalt vibutades, et sellelt lendab tilgake hapukapsaleent taldriku kõrval ootavasse viinapitsi. Ütleb täis suuga ja kareda irvega, aga ülejäänud perel pole vaja rohkem kuuldagi, et teada, mis nüüd järgneb. Perepoeg Sander, kelle poole kahvli ots suunatud oli, vastab talle midagi sellist, nagu „maskid päästavad elusid”, ja Kaupo revanšiks saab „Mis meil on siin islam või, et peame ainult inimeste ilusaid silmi vahtima?” enne kui singirull, kahvli järgmine ohver, onu torkele alistub.

Sellesarnaseid vestlusi peetakse pidusöökidel ja jõululauas ikka. Suur osa Eestit peab. Ja mitte ainult maskide teemal, vaid „homopropaganda”, pagulaste, kooseluseaduse, surmanuhtluse, kapitalismi või mõne muu ühiskonnas põletava teema üle. Demokraatlikes ühiskondades on ikka vaieldud. Ainult selle vahega, et kui veel mõned aastad tagasi võis pühadeaegseks suguvõsa kogunemiseks end juba vaimselt ette valmistada, teades, et on teemad, mida tasub vältida, siis nüüd on miine, millele võimalik peale astuda, nii palju, et järg kipub sõrmede vahelt pohlamoosipurki pudenema.

On täiesti normaalne, et ajal, mil aina väiksem hulk lääne kultuuriruumi inimesi usub jumalasse ja infotulva kasvades tundub maailm keerlevat pöördumatult oma huku poole, leitakse lohutust mõnest suurest alternatiivsest ideoloogiast, mis pakub raskel ajal kogukonnatunnet. Ja eks suurel osal „peavoolu” uskumuste järgijail ole ka oma kiikse, mis neid mõnesse alternatiivsesse allhoovusesse võiks paigutada.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid