NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: Eestis on hea elada
Ema on mulle ikka vahel öelnud, et Eestis on kõige parem elada, sest siin pole krokodille, haikalasid ega koledaid suuri usse. Ma olen temaga täiesti ühel meelel. Muidugi, on olnud aegu, mil elu Eestis polnud just meelakkumine: näiteks möödunud sajandi 40. aastatel olnuks kindlasti turvalisem elada kusagil mujal, eelistatavalt koguni väljaspool Euroopat. Ja ka veidi hiljem, nõukogude ajal leidus põhjuseid, miks vaadata ihaldavalt lääne poole. Kasvõi üle lahe, kus inimesed olid vabamad ja poeletid ahvatlevat kaupa triiki täis.
Aga see kõik muutus. Ja praegu, vahetult enne järjekordseid jõule, võib küll öelda, et Eestis on praegu erakordselt hea elada. Palju parem kui enamikus Euroopa riikides.
Käisin õhtul koeraga vanalinnas jalutamas. Jah, muidugi, leidub pimedaid aknaid. Nii mõnigi restoran või kauplus on uksed sulgenud. Aga ikkagi – paljud aknad säravad endiselt! Inimesed kõnnivad ringi, joovad jõululaadal glögi, astuvad sisse kohvikutesse, uisutavad Harjumäel. Sealsamas, väikeses klaasist majakeses mängis üks mees klaverit. Draamateatris ja Estonias käisid etendused, Solarise kinos võis vaadata filme, Viru keskusest väljusid maskides inimesed äsja ostetud jõulukinkidega. Milline kontrast nende uudistega, mis jõuavad meile välismaalt, kus kõik kultuuriasutused, söögikohad ja kauplused on suletud. Leedus paigaldatakse lausa teetõkkeid, ei takistada inimeste liikumist – veel pole kuulda ainult korteriuste kinnimüürimisest.
Põletatud maa taktika aitab alati – ainult et tulemuseks ongi siis põletatud maa.
Jah, praegu vaadatakse mujal Euroopas kadestavalt meie poole. Kui omal ajal oli kõva sõna omada Saksamaal kirjasõpra, sest tema kaudu võis hankida moekamaid riideid ja muud lääne nänni, siis nüüd on olukord vastupidine. Sakslased, kellel on võimalik teha oma jõuluoste ainult toidupoes või apteegis ehk panna kuuse alla üksnes vorsti ja köhasiirupit, peaksid kiiremas korras enesele eestlasest kirjasõbra sebima. Tema siis aitaks neil muretseda meie siiani veel avatud kaubandusvõrgust jõulukinke oma lähedastele. Sama kehtib veel paljude Euroopa riikide kohta. Kui tahad kinkida oma lapsele jõuluks mängukaru, pole selleks muud võimalust kui saata alandlik palvekiri Eestisse, sest oma kodukandis on kõik mänguasjapoed kinni ja võib-olla ei pääse sa koduuksest tänavalegi, politseiahelik on ees.
Muidugi, eks meiegi kõigume noateral ja iga hetk võib valitsus langetada otsuse ka Eestis juhe seinast välja tõmmata. Õnneks pole seda seni veel tehtud. Piiranguid on kehtestatud, Ida-Virumaa on saanud eriti ränga hoobi, aga põhimõtteliselt on siiamaani veel võimalik inimese kombel elada. Mina olen selle eest küll väga tänulik – ma ei tea, kas valitsusele või tema tarkadele nõuandjatele, ükskõik. Täiesti arusaadav, et peavalu kõige efektiivsem ravi on pea maharaiumine – siis on kindel, et valu ei tule enam kunagi tagasi. Ja kui seafarmis avastatakse ühel seal katk, siis nakkuse leviku tõkestamiseks hukatakse kõik loomad. Lihtne lahendus! Põletatud maa taktika aitab alati – ainult et tulemuseks ongi siis põletatud maa.
