Päev, mil kohtume Risti kogudusemajas, on erakordselt hall ja vesine. Seda suurema kontrasti lõputu eestimaise novembriga moodustab Annika Laatsi isiksus: soe, särav ja südamlik. Laats räägib seda, mida mõtleb ja tunneb. Sellepärast teda armastataksegi.

Kui tihti on viimasel ajal ette tulnud, et teie jutule tuleb mõni päevapoliitikast haiget saanud inimene?

Neid on olnud, ja mitte ainult sel sügisel. Mõni tuleb rääkima, mõni kirjutab, mõni ei tule jutule, aga ma tean, et ta on haiget saanud. Ideoloogilistel propagandakampaaniatel on ränk mõju.

Mis mulje see jätab, kui riigikogu arutab kõige karmimal koroonaajal hoopis abielureferendumit?

Ei teagi enam, kas nutta või naerda. Vahel mõtlen: kas see on päriselt? Päriselt hekseldate praegu seda teemat? Püüate mõne inimese elu veel täbaramaks teha? Ei oleks osanud oodata, et riigikogu selliseid pseudoprobleeme arutama hakkab. Headel aegadel võib veel mingite kummaliste asjade kallal nikerdada. Ent arutada, mismoodi keegi tohib armastust jagada ajal, mil maja põleb, on mõistetamatu.