Andra Teede: kirjanike liidu signaal Peeter Helme suhtes peaks olema nii tugev, et paistab pimedusse seinade vahele. Sest ohvrid on seal, kõige pimedamas

Mul olid aastaid kaks väga head sõpra, paarike. Mees ja naine, elukaaslased. Naist tundsin ma kauem, aga mees meeldis mulle isegi rohkem, nii et raske öelda, kumma pärast neil külas käisin. See mees oli kohe selline tore, tegi nalja, võttis napsu, laia lehega, selline žestitegija. Kui ma sain 18-aastaseks, ostis ta mu sünnipäeval Kuku klubis mitu kandikut tekiila šotte ja jagas rahvale. No lihtsalt nii lahe!

Kuulusin Eesti kirjanike Liitu 14 aastat ja nende aastate jooksul kirjutasin alati tähtsamatele dokumentidele või kirjadele alla „Andra Teede, Eesti Kirjanike Liidu liige“. Tegin seda uhkusega, sellisesse organisatsiooni kuulumine tähendab, et sa oled ikkagi natuke kõrgemale tõstetud. Kas inimene, kes on süüdi mõistetud Peeter Helme tegudes, peaks seda au pälvima? Minu arvates ei peaks.

Selleks ma üks päev pärast EKL-i eestseisuse otsust välja astusingi. Ma olen korra teinud selle vea, et ei pannud tähele, kui oleksin pidanud tähele panema, ja ei teinud ega öelnud hiljem midagi. Rohkem mitte. Ohvrite pärast.