Kohtume Elmo Nüganeniga (58) keset Linnateatri kolimismelu. Lai tänav 23 paraaduksest tõstavad kolimisfirma mehed parajasti kaubikusse raskeid metallriiuleid. Osa ruume on juba mööblist lagedad, ruumide soppides vedeleb kõiksugu tarbetut kola, teatrisaalides on maha monteeritud prožektorid ja kokku lükatud istmeread. Meeleolu sarnaneb sellega, mida tajub Linnateatri lavastuses „Mineku eel”, kus pool sajandit koos elanud paari üks pool lahkub, jättes teise juurdlema, kuidas edasi elada. Nüganenil saab järgmise aasta juunis täis 29 aastat Linnateatris, seegi tähendab omamoodi pikka kooselu, mille lõpp, mis põhjusel see ka ei saabuks, pole ealeski kerge. Nüganen on kuidagi eriliselt rõõmus, energiline ja reibas, aga kõige selle all väreleb tavatu emotsionaalsuse alatoon, mis jutu mitme teemani jõudes talle lausa pisarad silma toob.

Seinakell koosolekuruumis lööb sageli ja valjult, otsekui ära märkides Nüganeni iga veel teatris veedetavat pooltundi. Valitsevad elevus ja nukrus ühtaegu.

Oleme juttu ajades Nüganeniga sina peal, sest esimest korda kohtusime usutluseks juba juunis 1992 – kaks nädalat pärast tema nimetamist Linnateatri uueks peanäitejuhiks.

Millal sinu otsus lahkuda sündis?

Lõplik otsus sündis aasta alguses arutelus mõnede kolleegidega.

Ja keegi ütles välja mõtte, et Elmo, mine ära?

Mitte päris nii, aga pakkus välja: „Kui see asi läheks niimoodi?”