NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: kuidas meenutatakse 2020. aastat?
Viimati möllas suurem epideemia Euroopas sajand tagasi, aastatel 1918–1920. Seda nimetati Hispaania gripiks ja sellesse haigestus umbes 500 miljonit inimest. Kümned miljonid ka surid.
Ometi, kui mõtleme eelmainitud aastatele ja üritame neid kuidagi kirjeldada, siis pole Hispaania gripp kindlasti esimene asi, mis meenub. Tegelikult ei meenu ta meile sugugi!
Eestile olid need aastad ehk üldse kõige olulisemad ajaloos, aga mitte sellepärast, et siis oli palju haigeid ja nende lähikontaktsed pidid igaks juhuks karantiinis istuma, vaid sellepärast, et siis loodi oma riik ja võideti vabadussõda.
Ning ülejäänud Euroopa ei erinenud kuigivõrd. Need aastad olid kõikjal pöördelised, hämmastavalt tegusad ja viljakad. Äsja oli lõppenud esimene maailmasõda, lagunenud vanad impeeriumid, kukkunud keisrid ja nüüd loodi igal pool uusi rahvusriike, korraldati revolutsioone, moodustati valitsusi.
Valgevenelastele jäävad meelde tänavameeleavaldused ja demonstratsioonid, kus tuli seista õlg õla kõrval ega saanud paraku järgida 2+2 reeglit.
Soovitan kõigile Margaret MacMillani äärmiselt põnevat ja mõnuga loetavat raamatut „Rahutegijaid”, mis kõnelebki 1919. aasta Pariisi rahukonverentsist, kus võitjariikide juhid Woodrow Wilson, David Lloyd George ja Georges Clemenceau Euroopa kaarti ümber korraldasid.
Tuletan meelde, et see konverents toimus Hispaania gripi leviku kõrgajal. Ometi ei räägi raamat haigusest või haigetest, vaid sõjajärgse Euroopa sünnist.
Kuidas meenutatakse aga tulevikus aastaid 2020 ja 2021? Kas tõesti ainult selle järgi, et riigid olid lukku pandud, reisimine peatus, majandus seiskus ja inimesed istusid kodus lukustatud uste taga ega julgenud omavahel suhelda?
Muidugi polnud see kõikjal nii. Näiteks Valgevenele tähendab 2020. aasta tulevikus seda murdepunkti, kui inimesed hakkasid aktiivselt võitlema oma vabaduse eest. Valgevenelastele jäävad meelde tänavameeleavaldused ja demonstratsioonid, kus tuli seista õlg õla kõrval ega saanud paraku järgida 2 + 2 reeglit.
Tuli riskida ka sellega, et miilits su oma autosse topib ja vanglasse viib, piinab ja mõnitab ning rebib kõige krooniks võib-olla koguni maski eest! Aga sellega tuli leppida, sest prioriteet oli teine. Ennekõike vabadus, alles siis turvalisus ja heaolu.
Ülejäänud Euroopas on vabadus juba ammu käes, seega jääb üle muret tunda vaid mugavuste pärast. Pärast esimest maailmasõda olid inimesed kannatuste ja surmaga harjunud, tänapäeval on riigi kohus tagada, et kõik kodanikud oleksid elus ja terved.
Siit tuleneb ka Hispaania grippi ja koroonasse suhtumise erinevus. Esimene pingutas küll kõvasti, aga jäi omas ajas ikkagi kõrvaltegelaseks, sest oli nii palju tähtsamat. Teine on vallutanud kogu lava ja kihutanud minema kõik teised näitlejad.
Soov elada iga hinna eest õnnelikult ja mugavalt on viinud selleni, et õnn ja mugavused on kadunud ja inimeste kodudest on saanud otsekui kongid, kus kannatlikult oodatakse toidukullerilt järjekordset pitsat.
Aastaid 1918–1920 meenutatakse kui aega, mil vabanesid rahvad ja sündisid riigid. Aga nüüdseid päevi? Kas kui aega, mil põeti ja kardeti? Loodame, et siiski mitte.
