2020. aasta kultuurielamused | PÖFF kodudiivanil, Napoli sõbrannad ja Soorebane
1) Tara Westoveri „Haritud”
Mormooniperekonnas üles kasvanud ning kuni 17. eluaastani vaid kodust koolitust ja sedagi üsna katkendlikult saanud Tara Westoveri autobiograafiline romaan on justkui „intellektuaalne tuhkatriinulugu”. Maailma lõppu ootava isa, nutika, kuid oma maailma kapseldunud ema, vägivaldse venna ja mitme rahumeelse õe-vennaga kasvanud Tara jõudis nimelt lõpuks Harvardi ja Cambridge’i ülikooli. Pole vaja lisadagi, et tema taust erines diametraalselt teistest tudengitest ning teekond kõrge hariduseni üksildane. Võta nüüd kinni, kas raamatust võib teha järelduse, et kasvatusteadlase väide geenide vähese tähtsuse üle intellektuaalsel teel on õige või mitte (tõsi, keskkond lõpuks aitas kõrge hariduseni, aga sugugi mitte igaüks, kes on lapsena sama hästi kui iseõppija, jõuab selleni). Siiras raamat, väga huvitav ja ka lugeja maailmapilti avardav lugemine.
2) Theatrumi „Felicitas”
Teatriaasta jäi kokkuvõttes küll poolikuks, kuid häid lavastusi jõudis lavale omajagu. Draamateatri „Lehman Brothersist” on palju räägitud, kuid üsna ootamatult sain elamuse Theatrumi lavastusest „Felicitas”. Andri Luubi autorilavastus pigem polnud pretensioonikas, aga oli omamoodi geniaalne oma lihtsuses. Kirjutasin tookord, novembri alguses esimese emotsiooni pealt nii: „Kui on üks näitleja, keda ma iga kord suu ammuli vaatan ja alati vaimustun, siis on selleks Riina Maidre. Oli see nii ammustel Krahli aegadel, oli „Vannutatud neitsites”, „Juuditis” ja nüüd Theatrumi lavastuses „Felicitas”. Ta lihtsalt kuidagi tinistab mu ära oma nüansirikka mänguga”. Ja nii ongi. Ülejäänud trupp oli ka väga hea.
Hea sõnaga tahaks mainida veel Tallinna Linnateatri „Inimese häält”, mis juunis pärast pikka vaikust teatrimaailmas taas klassikalise lavaloo vaatajateni tõi. Kohapeal ja veebi vahendusel.
3) Veiko Õunpuu „Viimased”
Õunpuu teeb (filmi)kunsti, mis ka kunst on. Moodne vestern imelise operaatoritöö ja heliribaga. Soome staarid ning Pääru Oja mängivad suurepäraselt. Aeglaselt kulgev must komöödia, mida võib käsitlega ka kriitikana kapitalismi suuna. Õunpuu ajab oma joont ja kõiki tema filme vaadates on hästi tunda, et vaatajanumbrite tõstmise nimel ta kompromisse ei tee. Nii ka „Viimastes”.
4) Christopher Nolani „Tenet”
Kaugeltki mitte Nolani parim film, kuid suurel ekraanil väga mõjuv. Eeldatavasti on nüüd Tallinn saanud jala suure filmitööstuse ukse vahele, oli ju plaanis kevadel siin filmida kuulsal Lõuna-Korea režissööril Kim Ki-dukil (kahjuks kaotas ta võitluse koroonale veidi enne oma 60. sünnipäeva). Ehk näitab aga seegi, et Eesti kui atraktiive ja mitmekesist ajalugu ja potentsiaalselt huvitavaid võttekohti täis riigi kohta on režissööride seas lendu läinud.
5) Eesti kaua lahti olnud kultuurielu
Pea kogu sügise on Eesti „teinud Rootsit” ja eks teeb mõnes mõttes siiani. Samas on teadmised paremad kui kevadel ja see on aidanud ka minister Tõnis Lukasel ikka väga pikalt hoida kultuuriasutusi lahti. Õnnestunud on see eeskätt ühe tugeva argumendiga: kultuuriasutustest pole alguse saanud ühtegi kollet. Aga eks numbrid on nüüdseks juba sellised nagu nad on, ikka tõusuteel üles, mistõttu julgen kahelda, kas 17. jaanuaril pealinnas kultuuriasutused avatakse. Inimeste tervis ja meditsiinisüsteemi käigushoidmine siiski ennekõike. Samas saab sügisele vaadata tagasi siiski elamusterikkamalt kui valdav enamus asutusi mujal maailmas, nt Manhattanil jäävad kultuuriasutused ilmselt suletuks kokku pea pooleteiseks aastaks. Meil aga oli PÖFF, oli Jõulujazz, palju klassikalise muusika kontserte jne. Hingekosutust jagus kauemaks kui teistes riikides igas ilmakaares ja seda polegi nii vähe.
1. Winny Puhhi kontsert ERM-is 7. märtsil. Üks aasta viimaseid kontakti mittepelgavaid mosh-pit’e. Tartus kargasid ERM-i ÖÖ finaaliks lavale Eesti proto-šokk-rokkarid. Eestlaste parimate peotraditsioonide kohaselt mürgeldati maailm pahupidi ja tantsitati rahvas ribadeks, nii et eksponaadid vitriinides värisesid.
2. „Armastus koolera ajal”. Gabriel Garcia Márquezi unelev-müstiline romaan pakkus kuuldavasti nii mõnelegi koroonakevadel lohutust. Jõeauriku pardalt paistavad vees hulpivad laibad, kaugemal linnakeses on puhkenud koolerapuhang, kuid see tundub sama ähmane nagu verandal siesta ajal nähtud unenägu. Elu seob kokku armastus, mis ei vaibu iialgi.
3. PÖFF. Filmide välja valimine on küll igal aastal paras peavalu, aga novembrikuud ei kujutaks ilma PÖFF-ita enam ette. Üks lemmikuid oli „Havel”, mis räägib Václav Haveli tõusust tagasihoidlikust intelligendist oma rahva ühendajaks. Samuti Islandi film „Aed”, mis näitab, miks inimene endale elus võetud rollist välja ei pääse.
4. „Vernon Subutex 1 ja 2”. Nii mõnelgi kahanes ammu liiga kõrgeks kerkinud lugemata teoste virn 2020. aastal jõudsasti. Virginie Despentesi Vernon Subutexi seikluste triloogia teine osa on ka nüüd eesti keeles olemas. Absurd, satiir ja tragöödia põimuvad tabavate olukirjeldustega. Reaalsuse aktsepteerimine on vaid tugevatele, õnneks aitavad lõputud otsingud masendust leevendada.
5. Kanuti Gildi SAAL. Sügisel oli Eesti üks väheseid riike, kus teatrid ja kontserdisaalid lahti jäid. Kanuti mängukava trumbiks on vaheldusrikkus – etenduskunste vaatama minnes ei tea ju kunagi, mis sind täpselt ees ootab. Mõned lemmikud: Renate Keerdi „Lävi”, Karolin Poska „Sinu nirvaanale” ning Mart Kangro, Juhan Ulfsaki ja Eero Epneri „Kas te olete oma kohaga rahul”
1. Andrei Kontšalovski film "Kallid seltsimehed". Suurepärane film 1960ndate nõuka-ajast, mille üldistus laieneb kogu nõukogude elu perioodile: usk jumalasse, Stalinisse ja parteisse läbi kolme põlvkonna.
2. "Lehman Brothers" Draamateatris. Kuidas kolme mehe ja minimaalse lavakujundusega teha aasta säravamaid lavastusi, mida vaadates möödub 4.5 tundi kui lennates. Oivalised näitlejatööd ja kujundus.
3. Adam Rutherfordi raamat "Kõigi kunagi elanute lühiajalugu. Lood meie geenides." Kõik, mida sa tahaksid teada geneetikast, kirjutatud arusaadavas keeles ja vürtsitatud Briti huumoriga.
4. Kuidas hea arhitektuur aina enam silma paistab, alates Soorebase mastist ja jätkates kasvõi Saue vallamajaga, mis mõlemad tänavu pärjatud said.
5. Et aina kasvab kultuurimetseenlus, nagu heal järjel ühiskonnale omane.
1. Elena Ferrante universum
Itaalia menukirjaniku Elena Ferrante „Minu geniaalse sõbranna” saaga lugemiseni jõudsin tegelikult juba varem, aga 2020. aasta avas veelgi mu uue lemmikkirjaniku universumit. Aasta alguses nautisin raamatute põhjal vändatud HBO sarja ning järgnevate kuude jooksul jõudsin lugeda läbi mitu varasemat ja hilisemat Ferrante teost. Need on ka, muide, väga head.
2. Bong Joon-Ho filmimaailm
Oscari-väärilise filmiga „Parasiit” kuulsaks saanud Lõuna-Korea režissööri looming on minu jaoks pakkunud aasta vingeimaid filmielamusi. „Parasiit” ise on väga raju ja mitmekihiline film, nii kõrgust kui ka madalust ühendav meistriteos, aga Bong Joon-Ho „Okja”, „Ema” ja „Isand” on samuti vaatamist väärt.
3. Yuval Noah Harari raamatud
Iisraeli ajaloolase ja filosoofi Yuval Noah Harari raamatud on erinevates bestsellerite listides trooninud juba aastaid, aga kuna selline kirjandus kvalifitseerub minu peas enamasti pseudoteaduseks, ei julgenud ma varem ühtegi tema teost kätte võtta. Sel aastal sain aru, et olen rängalt eksinud. Harari pakkus raskel aastal uue viisi maailma ja inimkonna mõtestamiseks ning andis tõuke nii mõnegi stamparvamuse ümber hindamiseks.
4. Netflix
2020. aasta viimastel päevadel oli mul tunne, nagu oleksin terve Netflixi läbi vaadanud. Kui suureks kultuurielamuseks Netflixi realityte ja lollsarjadega aju puhkamist nimetada saab, on muidugi eraldi küsimus, aga 2020. aasta oleks ilma selle voogedastusplatvormita palju kurvem olnud. Aitäh, „The Queen’s Gambit”, „Tiger King”, „The Crown”, „Selling Sunset”, „Jane the Virgin” ja „Bojack Horseman”!
5. Ragnar Kjartansson Kiasmas
Eelmise aasta suurimaid näituseelamusi on toonud kaks käiku Helsingi uue kunsti muuseumi Kiasmasse, kuhu koroonajumalad õnneks veel aasta alguses ja suvel piiluda lubasid. Aasta alguses õnnestus mul taaskülastada Islandi kunstniku Ragnar Kjartanssoni audiovisuaalset projekti „The Visitors” („Külalised”), mis oli üks liigutavamaid elamusi, mida muuseumis kunagi kogenud olen. Ega seal tegelikult polegi midagi erilist: kamp sõpru saab ühes New Yorgi osariigi villas kokku ja filmib tund aega seda, kuidas muusikat tehakse. Ometi mõjub see kompott kui koju jõudmine ja sooja teki alla pugemine.
1. "Minu geniaalne sõbranna"
Sel, kes siseneb Elena Ferrante kirja pandud Napoli maailma, sealt väljapääsu pole. 1950ndate Itaalia aguliperede elu ja kahe vastandliku sõbranna tegemised lummavad nii raamatu kui ka seriaalina.
2. PÖFF omaenda kodus.
Tänavuselt festivalilt jäi meelde kaks filmi, mis "raputasid" läbi: Portugali režissööri Leonardo Antonio kohtulugu "Sõna sõna vastu" ja Andrei Kontšalovski „Kallid seltsimehed!“
Aitäh, festivali tegijad, et PÖFF toimus korooniapandeemiakiuste ning et suurepäraseid filme sai nautida kodus telerist või arvutist!
3. "Lehman Brothers"
Koroonapandeemia tõttu mitu kuud edasi lükkunud lavastus tuli, nägi ja võitis tuhandete vaatajate südamed.
4. "Tramm nimega Iha"
On raamatuid ja filme, mida võid nautida korduvalt, rääkimata muusikast. Samamoodi on teatriga. Tennessee Williamsi näidendi järgi valminud ballett on Estonia mängukavas juba neljandat aastat, lõppenud aastal käisin seda vaatamas kolmandat korda. Lähen ilmselt ka neljandat.
5. Katkematu kultuurielu suvel ja sügisel.
Eesti suutis pärast kevadist eriolukorda hoida kinod, teatrid ja kontserdipaigad avatuna peaaegu aasta lõpuni. Müts maha meie kultuurijuhtide ees!
