Indrek Tarand on tüdinud. „Ma ei usu, et ma üldse tahaks elus rohkem valimistega tegeleda”

„Mingi ambitsioon, et ma peaksin midagi veel tõestama... Ei pea ju!” põrutab Tarand. Poliitikat enam pole, nüüd paneb tal silma särama lastele maailma asjade õpetamine.

Indrek Tarandi kodu nurgal on keegi tusane härra. Väljub uksest ja hakkab hirmsasti tõrelema. „Et ma olen milleski süüdi. Aga milles?" meenutab Tarand.

Tõesti, milles? Tarand on olnud eestlastele aastakümneid kas kiita või laita. Veel enne intervjuudki istuvad Tarandi kodukohviku lauas kaks daami, sorivad pilguga aknast Tehnika tänavat ja märkavad: pikk valgepäine mees, punane jope seljas ja päikseprillid peas. „Näe, Tarand," sosistab neist üks ettevaatlikult teisele ja näitab näpuga.

See on osa kuulsusest, mille Tarand jätaks hea meelega olemata. „See tüütab ära," ütleb ta. „Inimesed vahivad, mis sa teed. Kas tavalises toidupoes või tänaval," täpsustab ta väsimusenoodiga hääles.

Ent Tarandi kuulsus ei tüüta teda pelgalt äratundmisrõõmu pärast. „Ma olen enda meelest sada korda selgitanud, mis juhtus Toompeal, mis juhtus Narvas, mis välisministeeriumis. Kas see on nagu mingi tõmmis, kuues tõmmis sellestsamast teepaksust?" küsib ta mõttega, et kui kaua võib samu asju maailmale selgitada.