JUHTKIRI | Tark kogub pensioniks edasi

Piiks-piiks ja raha tuleb. Kas ka vastutus? Eilse seisuga oli äsja jõustunud seaduse alusel esitanud avalduse oma raha teisest pensionisambast väljavõtmiseks 12 000 inimest. See on küll väike samm arvestades Eestis avatud ligi kolmveerand miljonit pensionikontot, kuid suur hüpe arusaamas, kes kelle eest Eesti riigis vastutab.

Teise pensionisamba vabatahtlikuks muutjad eesotsas seda valimistel lubanud Isamaaga on kogu protsessi vältel rõhutanud valikuvabaduse tähtsust. Mitte riik ei pea olema see, kes tagab oma kodaniku pensioni, vaid inimene ise oma valikute kaudu. Tahab, investeeribki fondi, tahab, ostab kinnisvara – aga kui vaja, maksab kinni ka praegused võlad, et siis puhtalt lehelt hakata uuesti tuleviku peale mõtlema. Ning kui ei mõtle, pole pärast tulevikus süüdistada kedagi teist peale iseenda.

See on just selline Ronald Reagani või Margaret Thatcheri jutlustatud õhukese riigi musternäidis, mille elemendid Eestile võrreldes teiste postsovetlike riikidega tugeva majandusedu tõid. Aga Eesti on sissetulekute poolest ka üks suurema ebavõrdsusega riike Euroopas. Praegune koroonakriis tõi eriti teravalt esile, mida see tähendab.

Kogu maailmast on näha, et paremini tasustatud töökohad võimaldavad enamasti märgatavalt rohkem ka kaugtööd teha. Just madalapalgalisi tabasid piirangud esimeste seas. Kriis paljastas ebavõrdsuse ja tihti süvendas seda. Tõenäoliselt saame lähema aasta-kahe vältel veel kogeda, milliseid ühiskondlikke vapustusi see kaasa toob.

Teine sammas vabaks lasta oli vastutustundetu. Nüüd peab igaüks selle võrra rohkem mõtlema, kuidas just ise oma tulevikku kindlustada.

Kui mõelda pikas plaanis, oli vastutustundetu lõhkuda toimivat süsteemi nii, et ebavõrdsus süveneb ka sajandi katastroofita. Pole vaja olla hiromant, et näha, kuidas just vaesemad inimesed võivad ajutiste raskuste korral pidada pääseteeks praeguste säästude väljavõtmist. Ebastabiilsus on sellesse valemisse punaselt sisse kirjutatud. Ühele väikeriigile võivad sotsiaalsed vapustused olla küllaltki eksistentsiaalse tähendusega.

See on paraku praeguseks läbi vaieldud teema. Vaieldud ja riigikohtust oma õiguse saanud. Nüüd polegi muud, kui nentida, et tulevik on mõnevõrra ebakindlam – ning teha selle põhjal igaüks parim valik. Tark kogub ja mitte ainult ühte korvi. Seega tuleks paremate valikute puudumise korral jätkata ka teise sambasse lisamist.