Sulev Nõmmik – vahetu ja soe suhtleja, kes hoidis oma hinge luku taga

Lavastaja, näitleja, humorist ja tantsija Sulev Nõmmik (1931–1992) oleks 11. jaanuaril saanud 90-aastaseks.

Kõige iseloomulikum nope, mis mulle meenus, pärineb Nõmmiku enda sulest (Pikker 12/1982).

„Filmisime unetu põgenemist üksikult saarelt ja seda, kuidas ta osava spinninguviskega saarele tagasi tuuakse. Ümber pea seotud käterätikule oli kinnitatud tugevate konksudega lant, selle küljes kahekordne tamiil ja selilistiili vabalt valdav [Ervin] Abel tõmmati paadimootori jõul kodukaldale tagasi. Neli-viis korda lükkasime ta vette, ta sukeldus oskuslikult ja kauaks, ilmus siis vett ahmivana korraks pinnale ja kadus kohe jälle – seniks, kui me paadile jälle hoo sisse saime.

Abelil olid lõpmatult kurvad silmad.

Alles paar aastat hiljem sain teada, et ta absoluutselt, no mitte üldsegi ei oska ujuda!”

Tekstist saab teha vähemalt neli järeldust. Esiteks: Nõmmikul oli muude annete kõrval ka hea kirjamehesoon. (Lõikavaid puänte leidub teisteski lühilugudes.) Teiseks: Nõmmik oli ikka see, kes teisi uputas, ise ta uppuja rolli ei kippunud. Režissööri ja lavastajana oli tal selleks muidugi palju võimalusi. Kolmandaks paistab silma igale koomilise žanri viljelejale kohustuslik eeldus: näha naljaka kõrval ka traagilist. (Selles lõigus esineb see efektsemaltki kui filmis.) Neljandaks näeme rahva kultuurimällu kinnistunud seost: Abel ja Nõmmik.