USA enda vaatlejad märgivad, et kui midagi sellist toimunuks mõnes teises riigis, nimetanuks Ühendriigid seda riigipöördekatseks.

Tegemist oligi demokraatia jaoks erakordselt tõsise juhtumiga. Rünnati ju ikkagi riigivalitsemise südant, parlamenti – institutsiooni, mis kõigist puudustest hoolimata esindab rahva tahet. Ent märksa olulisem on vaadata põhjuseid, mis viisid sellise jahmatava kulminatsioonini.

„Parimal juhul saavad presidendi sõnad inspireerida,” ütles eile pärast vägivallast tingitud viivitust uueks presidendiks kinnitatud Joe Biden. „Halvimal juhul need õhutavad.”

Trumpi ametiaega on kaubamärgina saatnud ühiskonnas olevate pingete sõnadega tagant õhutamine. Kus pole kasu olnud ähvardamisest ja solvangutest, seal on läinud käiku otsesed valed. Suurimat neist – et valimistulemusi võltsiti – kordas Trump ka eile, kui kutsus meeleavaldajaid pärast pikka viivitust koju minema.

Ühiskonna hirmutamise, vaenamise ja valedega lõhestamine viib reaalse vägivallani. Vaenu õhutamist tuleb igal sammul taunida.

Inimeste tumedamate tunnetega mängimine ei jää tagajärgedeta. Mõni ime, kui vaenu õhutamisega ühendatud valed toovad ühel päeval kaasa tõelise vägivalla. Piisab vähestest sotsiaalmeedias innustust saanud äärmuslastest, et külvata suurt kaost.

Võimalik, et riigi südames korraldatud laamendamine, mida igaüks võis otse-eetris näha, ehmatab piisavalt suurt hulka ameeriklasi, nii et nad astuvad Trumpi ametiajal üksnes teravamaks muutunud vastandumises pool sammu tagasi. Positiivse märgina võis näha, kuidas mitu vabariiklasest kongresmeni ja koguni asepresident Mike Pence loobusid Trumpi alusetuid nõudeid toetamast.

Õppida on sellest kogu maailmal. Vähe on maid, mida poleks viimastel aastatel kõrvetanud populistliku vaenu õhutamise leek. Kogevad ju paljud seda Eestiski. Mitte ainult arvamusliidritel, vaid ka valitsusjuhil on aeg tõele näkku vaadata ja mõista: sõnadel on tagajärjed.