Tegelikult oli ta olnud päris kindel, et nad jäävad talveunne. See on ju loomulik asi, ole sa väike mutukas või röögatu hiiglane, kõik organismid vajavad puhkust. Tuulgi vaibub, meri rahuneb, maa kattub lumega ning magab. Ainult nemad ei taltu!
Ratas põrnitseb mornilt, kuidas nad mööda tuba ühest nurgast teise sööstavad. Vahepeal maanduvad laes, kõnnivad seal tähtsalt ringi, nagu toimetaks midagi olulist. Siis on natuke aega vaikne ja Ratas mõtleb: „Jääks nad ometi sinna, las jalutavad pealegi ümber lambi, peaasi et ei sumiseks!” Aga ei, korraga tõusevad nad jälle lendu, nagu hammustanuks keegi neid kannikast, ja läheb jälle lahti.
Otse nina eest läbi – zzzzz! Ja siis mitu tiiru ümber pea – zzzzzz! Ajaksid nad oma asju siis vähemalt teises toas! Aga ei, nad tahavad millegipärast just inimese lähedal olla. Miks? Küllap selleks, et seda vaesekest oma lõputu suminaga piinata.
Kõige keerulisem on magamisega. Vaevalt hakkab just uni tulema, kui need arvavad heaks otse voodi kohal põrisema hakata. Ratas ootab kannatlikult, keerab külge, hiljem juba viskleb voodis. Aga sumin ja põrin aina jätkub, selline tunne on, nagu mängiks toas raadio.
Ja ühtegi kehaosa ei tohi teki alt välja unustada, muidu arvavad saksad heaks jalamaid sinna maanduda. Ning siis muudkui patseerivad mööda su jalga või istuvad lausa näkku, kuni sa rapsima ja ahastusest ulguma hakkad.
Välismaa liidrid vahtisid talle ehmunult otsa – küllap panid tähele, kuidas Eesti peaminister näost punaseks värvub, ja kuulsid, kuidas ta hambaid kiristab.
Aga võib veel hullemini minna! Ratas mäletab siiani, kuidas üks neist talle pintsaku krae vahele ronis ja otse särgi alla põrutas! Aga temal oli samal ajal nõupidamine tähtsate välismaa liidritega... Ei saanud ju möirgama hakata ning ennast inimeste ees alasti kiskuda, et kutsumata külalist kinni püüda! Tuli hambad risti suruda ja ära kannatada.
Aga justkui sellest piinast veel vähe oleks – veidi aja pärast tundis Ratas õudusega, et teine samasugune kõnnib sisse püksisäärest. Ja tõuseb pükste all aina kõrgemale! Juba on kintsu peal!
Välismaa liidrid vahtisid talle ehmunult otsa – küllap panid tähele, kuidas Eesti peaminister näost punaseks värvub, ja kuulsid, kuidas ta hambaid kiristab. Aga midagi polnud teha, riiki oli tarvis edasi esindada, olgugi et sul pesu all igasuguseid tegelasi toimetab.
Üldse on külalistega viimasel ajal häda, sest ega need sumisejad siis ka võõrastele asu anna. Jüri Luik, niigi peps mees, oli lausa karjuma hakanud, kui ühe neist oma võileivalt leidis.
„Mida see siin teeb?” röögatas ta. „Miks sa pead sellist? Aja välja!”
„Kuhu ma teda ikka talvel ajan, ta ju ka jumalaloomake,” kohmas Ratas vastu.
Jüri Ratas oigab vaevatult. Issand halasta, jälle sumisevad! Kas tõesti ei saabu kunagi rahu!
„Aga ta kõnnib minu toidu peal!” käratses Luik. „Ja näed, nüüd hüppas teine samasugune supi sisse! Ujub! Mina siin lauas enam suutäitki ei söö!” Ja marssiski vihaselt uksest välja, samal ajal kui need rahulolevalt oma esikoibi vastamisi hõõrusid, justkui tähistaks võitu.
Näed, jälle tulevad suminaga! Ometi on tal just praegu videokonverents pooleli! Mitu korda on vestluspartnerid talle delikaatselt mõista andnud: härra Ratas, keegi ronib teie nina peal...
Aga mida ta teha saab? Lootus talveunest abi saada osutus tühjaks. Mitu korda on ta justkui hajameelsuse hoos aknad pärani unustanud. Aga nad ei lähe välja, sumisevad toas ikka edasi.
