Me tegutseme mingis hetkes, vaatame aknast välja, kuidas lumi hoiab kuuseokstest kinni ja kased on juba paljad. Aga samal ajal on siinsamas olemas kõik muud aja- ja olemisetasandid: meie ema neiupõlvenimi, kui väljenduda ühe noorema põlve luuletaja Tõnis Vilu sõnadega, tulease, mille esiisad rännates endast maha jätsid, kui oli vaja otsida varjulisemat paika, kirjandusajaloo loeng Tartu ülikoolis, kartulivaod maja taga põllul sombuses septembris, tulevase kevade kullerkupud, sipelgate rajad valges liivas ja sina, kelle poole üha uuesti vaadata. Tõsi, on ka Exceli tabelid, Madeira saar, Alaska indiaanlased. Aga sealt, kust hakkavad lorilaulud, tuleb otsejoones rahvaluulesse sukelduda. Ei ole mõtet loota, et Kaplinski meile need anekdoodid kätte annab. Seda mahlast lärtsuvat naeru tuleb igaühel ise luua.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega