ARVUSTUS | Muinasjutt inimväärsest elust

Kuigi nii mõnegi „Peer Gynti” episoodi lühidus kurvastas, on kokkuvõttes saavutatud maitsekas ja hoogne tervik.

Henrik Ibseni isikudraama „Peer Gynt” on heroiline saaga kergemeelsest ja laisast, kuid seiklushimulisest ja visast Norra rannapoisist ning tema saatuse ja karakteri kujundajatest.

Tarbetu oleks lahata, kui palju on dramatiseerija ja lavastaja Karl Laumets Ibseni dramaatilist poeemi (või poeetilist draamat) muutnud. Tõsi, lihtne loogika ütleb, et kui viiest vaatusest on saanud kaks (ehkki üsna pikka), siis küllap liikus ta pigem lühendamise, mitte näiteks aktsentide ümbertõstmise poole nagu Aare Toikka VAT-i „Romeos ja Julias”. Igatahes on tegu tervikliku, teatraalse ja psühholoogiliselt pingelise lavastusega. Üksikuna võttes oli paljudest episoodidest kahju, et nad nii üürikeseks jäid, kuid kokkuvõttes saavutati ikkagi maitsekas ja hoogne tervik.