Maailma meedia pööras sellele positiivset tähelepanu juba eile. Sooline võrdsus pole mingi võluvits, kuid näitab siiski ühiskonna uude arenguetappi jõudmist. Sageli tulebki purustada klaaslagi, et see, mis eile tundus kummaline, oleks homme juba loomulik.

Uued näod iseenesest ei tähenda uut hingamist. Samal määral, kui näidatakse murrangut sümbolite kaudu, peaks seda olema näha tegudes. Praegu saame uut valitsust hinnata üksnes nende esimese teo, koalitsioonileppe järgi. Tagasihoidlikult öeldes on ruumi rohkemaks.

Ennekõike paistab silma koalitsioonileppe üldsõnalisus. „Pooldame”, „toetame”, „parandame”, „osaleme” ja „jätkame” on kõik õiged väljendid, aga ometi mõjuvad pikema plaani puudumise tõttu nörritavalt. Tõsi, küllap pärast eelmist valitsust, mida välismeedia nimetas viisakalt vastuoluliseks, tulebki ka elementaarsed põhitõed üle kinnitada.

Uus valitsus peaks kasutama võimalust viia Eesti uuele arenguteele, mitte takerduma õõnsalt kõlavasse koalitsioonileppesse.

Niisamuti võib mõista, kui seotuks jäävad praeguse koalitsiooni käed. 2021. aasta eelarve on lukus, esmase tähelepanu nõuab endale koroonapandeemia ja üldse saab valitsus kesta kuni kaks aastat.

Ent pole näha, et liiga palju üritatakski. Kriisist väljumist võiks ju kasutada otsustavaks pöördeks. Ja viiteid sellele võibki leida. Näiteks „Teeme digiteenused etteaimatavaks ja sündmuspõhiseks” on eufemism e-riigile, mis pakub ise lahendusi, on mugav ja funktsionaalne. „Väljume põlevkivielektri tootmisest hiljemalt 2035. aastaks” annab selge suunise, et sinna sektorisse ei tohi enam raha suunata.

Kuid siis järgnevad vastuolud. Näiteks kuidas käivad käsikäes sõnumid erakorralisest pensionitõusust ja vajadusest tagada eelarve tasakaal? Ühest küljest uuendusi ja paindlikkust lubades seotakse riigi käed ikkagi eos suurte püsikulutustega.

Küllap on see sääraste partnerite puhul mõneti vältimatu. Siiski oleks kummagi erakonna, aga ennekõike Eesti huvides, kui Kaja Kallase (esimest?) valitsust jääks meenutama päikesetõus, mitte õõnsate ideede rosolje.