René: See, kuidas sa haised, aga ise ei tea.
Valter: Inimesed ise annavad sigarettidele ja nikotiinile kõikvõimalike asjade eest nii palju väljateenimata tunnustust: „See aitab mul lõõgastuda”, „See aitab mul keskenduda”, „See aitab mul hommikul ärgata”, „See aitab mind õhtul magama”, „See on kõige parem asi pärast õhtusööki”, „Suitsetades kuuled kõige huvitavamaid jutte”. Nagu mittesuitsetajad oleksid kõik tingimata pinges ja mõtlemisvõimetud inimesed, kes ei oska elu nautida ja kelle jutt on alati igav.

Kert: Nüüd saan öelda, et kogu see protsess on nõme, aga ajal, kui iga päev suitsu tegin, häiris mind hais, mis kätele ja riietele jäi. Häiris ka pidev vajadus suitsetada ja muretsemine, kas ikka suitsu jätkub. Veel häiris närviline olek, kui suitsud otsa saavad... Palju asju.
Mis pani sind otsustama, et kõik, jätad maha?

Kert: Mu armas üheksa-aastane tütar tuletas mulle pidevalt meelde: „Issi, iga tõmmatud suits vähendab su elu 20 minuti võrra.” See oligi piisav põhjus.
Valter: Suurde murdepunkti ma õnneks ei jõudnudki. Mingis mõttes oli loobumismõte tänu Jussile juhuslik. Praegu olen veendunud, et suitsetamisest saab igaüks mõistuse ja mõistmise abil väga edukalt loobuda.