JUHTKIRI | Vene kaart tükib ise päevakorda

Venemaal on praegu säärane olukord, et siinpool piiri ei peagi Vene kaarti välja tõmbama – see tükib ise Eesti välispoliitika päevakorda, nagu mullu sügisel Valgevene. Juba kaks nädalavahetust on Vene opositsioonijuhi Aleksei Navalnõi toetajad idanaabri linnades enneolematu julgusega Vladimir Putini vastu meelt avaldanud ja too meeleavaldajaid üha suurema julmusega nuhelda lasknud.

Meie eelmise valitsuskoalitsiooni tegevus Vene küsimuses meenutas aeg-ajalt klähvivat koera ja Valgevene küsimuses oli düsfunktsionaalne. Toonane välisminister Urmas Reinsalu oli küll aktiivne, aga koalitsioonikaaslased mõjusid pigem pidurina ja lammutasid Eesti välispoliitika tõsiselt võetavust.

Uus valitsus ei saa ega tohi Venemaal ja Valgevenes toimuva ees silmi kinni pigistada. Sealse inimõiguste rikkumise eiramine ei käi kokku Eesti väärtustega ja idaküsimuses EL-i välispoliitika pagasiruumis loksumine ei teeni meie julgeolekuhuve.

Ja pagasiruumis me praegu oleme, kui Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrell – võib öelda, et naiivik Venemaa asjus – kiirustab Moskvasse, arutamata sõnumit piiririikide, sh Eestiga. Vastsel ja kogemusteta välisministril Eva-Maria Liimetsal seisab ees raske ja aeganõudev ülesanne taastada Brüsseli ja teiste liikmesriikide huvi ja usaldus meie välispoliitiliste seisukohtade vastu.

Vähem tühje sõnu, rohkem tõhusamat sisu – see olgu Eesti ja Euroopa Liidu edasiste sanktsioonisammude põhimõte.

Mida Eesti siis võiks EL-i Vene-poliitikalt tahta? Selge on, et meil pole mõistlik olla kõige rohkem ida poole klähviv koer. See torkaks silma, aga ei annaks tulemust. Paljud Venemaale lisasanktsioonide kehtestamise kritiseerijad juhivad õigusega tähelepanu, et hoolimata sanktsioonidest okupeerib Venemaa endiselt Krimmi.

Vähem tühje sõnu, rohkem sisu – see olgu EL-i edasiste sanktsioonisammude põhimõte. Mitu Vene opositsioonitegelast on Eesti Päevalehele antud intervjuudes imestanud, miks küll Vene korruptiivse eliidi Euroopasse varjule kanditud raha ei arestita. Lisasanktsioone tasub kehtestada ikka nii, et nimetatud eliit tunneks, kuidas ta heaolu väheneb, mitte ei naeraks Euroopa Liidu hambutuse üle. Eesti suudab sellesse oma panuse anda, kui uus valitsus ei tee me riigi välispoliitikast sisepoliitilist palagani, nagu eelmine.