Eesti peakokkade ühenduse tegevjuht Helen Vihtol sõnas, et küllap oleksid reeglid arusaadavad, kui kuskilt oleks võimalik küsida, mida üks või teine asi täpselt tähendab või kuidas seda rakendada. Nii näiteks muutub olemuselt mõistlik nõue, et kuni kuus inimest lauas ja siis kaks meetrit vahet, väiksema koha puhul suhteliselt võimtuks järgida.

„Seesama pisike kohvik, kus võib-olla ongi kokku 10-15 kohta, kuidas sa seda rakendad?" küsib Vihtol. „Siis peaks justkui kinni panema? Aga siis küsitakse, et panite vabatahtlikult kinni, me ju laseme sul lahti olla. Vastutust võtta keegi ei julge või nad ei oska või ei saa."

Ta toob näite, kuidas otsis ise vastust ühele konkreetsele küsimusele kolmest ministeeriumist, Terviseametist ning Stenbocki majast, ent vastust pole saanud tänaseni.

Samal ajal järgib riik rangelt bürokraatiat. Need, kes tahavad saada toetusi, peavad olema märkinud oma tegevusalas esimesele kohale „toitlustus". Need aga, kellel see mis iganes põhjusel esimesel kohal pole, jäävadki toetusest lihtsalt ilma.

„Tean ise mitut ettevõtet, kelle tegevus on 100% toitlustamine, kuid kunagi on pandud paberitesse esimeseks tegevusharuks „tootmine"", toob ta näite. „Näiteks kondiiter, kes toodab muidu pulmatorte - ning on kirjutanud sinna „tootmine". Tema toetust ei saa, kuigi ta „toodab" ju toitu".

Vihtol usub, et Eesti riik võiks olla meie suurust arvestades siin pigem partneriks ning lahendada neid küsimusi personaalselt.

Aga saates veel:

Kõige olulisem, kas praegused kompensatsioonimeetmed lubavad minna kevadele vastu kindlustundega, et kõigele vaatamata jäädakse ikka ellu?

Kuidas tuua tagasi kokkasid, kes on pika kriisi tõttu käega löönud?

Kas Tallinna vanalinn jääbki nüüd ennekõike kohalikule rahvale?

Kui aldis on aga restoranipersonal end üldse vaktsineerima?

Kuulake Krister Parise intervjuud Helen Vihtoliga siit!

1x
00:00