Jüri Nael: minu töö on viia inimene seisundisse, kus ta on võimeline jäägitult armastama, vihkama ja põrandal armatsema

„Minu jaoks on oluline tudengitele selgeks teha, et kodu on meie enda kehas,” ütleb kultuurkapitali näitekunsti aastapreemia värske laureaat Jüri Nael.

Viimased 12 aastat Londonis elanud ja töötanud koreograaf ja professor Jüri Nael (45) pole juba aasta aega Inglismaal käinud. Seetõttu ei tüüri meie vestlus eriti koroona ja Brexiti poole, vaid räägime hoopis tema tööfilosoofiast. Sellest, kuidas on käivitunud Jüri Naela juhitud etenduskunstide õppekava Contemporary Physical Performance Making (CPPM, tänapäevane füüsiline etenduskunst) Eesti muusika- ja teatriakadeemias (EMTA). Kevadel lõpetab sellel põneval, maailmas ainulaadsel ja etendaja-koreograafi jaoks äärmiselt keerukal magistriõppekaval esimene kursus.

„Näitleja on ju inimhinge ekspert. Inimene seejuures on inimene suure algustähega, kõik, mis on meile antud füüsilises kehas. Iga päev kogeme seda tillukesena, võime mõnikord isegi vihastada, kogeda ärevushäireid, tassi vastu maad puruks lüüa. Aga see kogemus on imetilluke, kui räägime inimese tegelikust võimest tunda ja end väljendada,” räägib Nael. „Minu jaoks on treeningu mõte selles, et annad väga turvalises keskkonnas inimesele kokkuleppeliselt võimaluse kogeda inimeseks olemist äärmuslikus olekus, piirisituatsioonis. Ilma et ta teeks endale või kellelegi teisele haiget, aga ta käib seal piirisituatsioonis ära, kogeb seda ja saab aru, mis tunne on näiteks armastada jäägitult, füüsiliselt, kompromissitult ja ennastunustavalt ning joosta verest tühjaks.”