Piret Kalda: 30 aastat tagasi oli teatris ühtsust rohkem, praegu hoiavad noored näitlejad väga distantsi

Linnateatri näitleja Piret Kalda sünnipäeva süldilauas istusid eile tema lähimad sõbrad ja kolleegid, aga küllap oleksid seal meelsasti koha sisse võtnud ka kõik tema rohked fännid.

false

Oled pikkade suhete meister: 23 aastat abielu, lapsepõlvest saadik kestnud vankumatud sõprussuhted, 30 aastat tööd ühes teatris. Kas sa nende aastate jooksul pole tahtnud mingist muust uksest sisse astuda?

Ma ei oska ju mitte midagi muud! Ka näiteringi juhendajana teeksin ikka näitemängu. Ma töötan tõesti mitukümmend aastat koos samade inimestega, aga ma ei satu ju nendega alati samasse truppi. See, et me oleme uues lavastuses koos Lonniga [Anne Reemann] või Peetri [Tammearu] ja Hendrikuga [Toompere], pole üldse igapäevane. Teiseks annavad vaheldust tööd väljaspool teatrit, teles ja filmis.

Kuivõrd on teater vastanud sinu ettekujutusele, mis sul noorena teatrisse tulles oli?

See on olnud parem, kui ma julgesin loota.
Elu hakkas väga muutuma sellest ajast, kui me 1988. aastal lavaka lõpetasime. Kui läksin teatrisse tööle, oli päriselus toimuv sada korda huvitavam kui see, mis toimus teatris. Oli aegu, kus Salme kultuuripalees oli laval rohkem inimesi kui saalis ja nii läks aastaid, enne kui publik hakkas teatrisse tagasi tulema.