„Postil ringutav ja kavalalt muigav Joala ei pruugi paljudele meeldida, aga see töö on juba praegu ennast sündmusena Eesti skulptuurilukku kirjutanud," ütleb kunstnik Jaan Elken. „Mu esimene reaktsioon Joala monumenti nähes oli võpatus, esteetiline võpatus. Mis ajas teisenes vaimustuseks. Minu meelest on eriti tabav just kuulutusetulbast eenduv skulpturaalne portree ja käte osa, teatraalne ja filmilik. Veidi kallutatud peaga poos on väga joalalik."

Elkeni hinnangul on ka palju arvustatud diskotuled täiesti omal kohal. „Miks ei võiks leppida asjadega, nagu nad olid? Kuidas teistmoodi saakski praegu rääkida nõukogude massikultuurist ja selle staarist? Minul toob see skulptuur laia naeratuse näole. Karmin pole mingi tümikas - välimuse põhjal ehk mõni arvab nii -, ta on ikka väga hea inimestetundja. Ja see „noore printsi" allegooria, plekist krooniga kuulutustetulp, see on sada protsenti täkkesse!"

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega