Karolin Poska etendus sobib koroonatingimustesse ideaalselt, sest üle 12 inimese seda jälgima ei pääsegi. See loob intiimse atmosfääri, justkui kutsuks keegi enda juurde väikesele võõruspeole. Hea on asja juures see, et kedagi ei sunnita kaasa tegema – mis sest, et neljas sein on lõhutud.

Rännak läbi Kanuti Gildi SAAL-i keldri on õdus. Veidi nagu jalutuskäik kunstigaleriis, kus igas toas on erinev performance. Seda tunnet võimendab veelgi helitaust, mis ruumides liikudes muutub. Praod katakombi seintel, aastatetaguseid pidusid meenutavad plakatid ja uksed hämarates soppides loovad sobiva keskkonna, kuhu korraks ära kaduda ja kus hinge kosutada. Umbes sama topeltefekt tekib endises tehasejurakas reivides või mõnes ajaloolisse hoonesse rajatud muuseumis käies. Tsivilisatsiooni kütked nõrgenevad pimeduses ja teadvus saab otsekontakti enda ausama poolega.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega