See, mis Renate Keerdi näidendites laval toimub, on alati uus. Muutumatuks jääb oma eesmärkidesse suhtumine, väljakujunenud esteetiline sfäär, millel ei leidu eetilisega peaaegu üldse puutepunkte. Kuigi ka „ÜLT-is” kehastavad neli näitlejat peaaegu hoomamatut hulka tegelasi, pole ükski neist hea ega paha. Näeme kineetilist teatrit selle sõna selgeimas tähenduses. Primaarne on tegevus, mille mõtestamise ja tõlgendamise teed on hämarad, kuid siiski läbitavad. Tegelaste karaktereid ja nende muutumist asendavad kiired, vaimukad ja tavamõistusega tugevas nihkes aktsioonid. Tehniline filigraansus käib kooskõlas sisu lihtsuse ja löövusega. 

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega