Homofoobia ei põhine faktidel ega teadmistel, vaid eelarvamustel. Analüüs pole homofoobide tugev külg ning sellepärast pannakse ühte patta lastetus, homoseksuaalsus ja eesti rahva negatiivne iive („Homoseksualism on kahjulik, sest homod ei saa lapsi!”).

Milliseks peab autor homofoobia kujunemises vanglakultuuri rolli? Mida nimetab autor homofoobia headeks külgedeks?