Isa ei tahtnud nõukogude ajal turvakaalutlustel rääkida sellest, millega ta teise maailmasõja ajal tegeles, ütleb kirjanik Jaan Krossi poeg Eerik-Niiles Kross.

Kui palju räägiti teil kodus Siberi vangilaagritest ja sõjaajast?


Isa rääkis pedagoogilistel eesmärkidel üsna palju vangilaagri ajast ja Siberi asumisperioodist. Ta tahtis, et need lood oleksid teada ja ta ei varjanud midagi. Kuid sellest, mille eest ta laagrisse saadeti, isa eriti rääkida ei tahtnud. Seda ta nõukogude ajal turvalisuse kaalutlustel vähemalt oma lastele ei rääkinud.

Kas isa sai kõigest rääkida või olid mõned asjad liiga koledad?


Raske öelda, kust jooksis piir, millest ta ei rääkinud. Kindlasti oli ta keskmisest avatum. Kui tema kirju lugeda, siis tundub, et ta kirjutaski neid selleks, et oleks mingi märk maas tuleviku jaoks. Kohati on selline tunne, et ta mõtleski kirjutades selle peale, et äkki keegi avaldab need kunagi. Mitte kõiki, sest mõistagi kirjutab ta seal igapäevaasjadest, aga leidub ka kirjeldusi ja filosofeerimist, mis on rohkemat kui igapäevakirjeldus.

Isa tegi Kalevi-Liival toimunust ülevaate, mis saadeti 1944. aasta alguses Soome ja see peaks olema esimene info selle kuriteo kohta.

Kuidas oli võimalik Gulagist ja asumiselt kirju välja toimetada?

See sõltus palju täpsest kohast ja ajast ning vangi staatusest. Eeluurimise ajal polnud õigust kirju vahetada. Kui Patareis oodati otsust või juba vangilaagrisse edasi saatmist, siis kas vangid ei tahtnud kirjutada või polnud neil selleks õigust. Kõik sellest ajast pärit isa kirjad on vanglast välja smugeldatud. Selleks olid eri meetodid, näiteks viidi kirjad vanglast välja piimanõu sees või kirjutati kiri suitsupaberile, sellest keerati pläru ja anti valvurile, kellega oli varem kokku lepitud, et ta kirja edasi toimetab.

Tundub, et tavalises Gulagi laagris võis kuni 1948. aasta kevadeni suhteliselt vabalt kirjutada. Loomulikult lugesid kohalikud tšekistid kõik kirjad läbi – seda teadsid ka vangid ja seepärast pidi kirja sisuga olema üliettevaatlik. Mõni inimene on rääkinud, et üks tšekistide lõks oligi üles seatud esimeses etapivanglas. Eestist pärit vangid, kes saadeti Eestist laagrite poole teele, viidi esimesena Leningradi Konstantinogradskaja vanglasse, kus neid hakati laiali jagama. Seal olid palju paremad tingimused kui Patareis ja vangidele anti kohe piiramatu kirjutamisõigus. Paljud kasutasid seda ettevaatamatult ja hakkasid saatma tänukirju neile, kes polnud neid välja andnud või olid neid varjanud. Ja nii juhtuski, et Leningradist tulnud kirjade põhjal arreteeriti Eestis järgmised inimesed.

Isa kirjutas Leningradist päris palju. Seal oli ka külastamisõigus ja seetõttu toodi Eestisse palju kirju otse. Esimeses laagris Knjažpogostis saadeti kirju kohalike inimeste abiga. See tundus vangidele näiliselt ohutu, aga ka seal oli lõkse. Isa langes ühte sellisesse ning see oligi põhjus, miks ta saadeti edasi karistuslaagrisse.

1948. aastal loodi erilaagrid, mida oli üle NSV Liidu kuus. Sinna pidi kõikidest laagritest korjatama kõik, kes istusid paragrahvi 58 eest ehk olid eriti ohtlikud riiklikud kurjategijad. Isa saadeti esimesse Inta erilaagrisse. Seal oli kirjutamine väga piiratud: tema selleaegne kirjavahetuses on väga hõre, sest seda, kui palju keegi tohtis kirjutada, otsustasid laagri juhid ja eriosakond. See oli karistusvahend: mõnelt võeti kirjutamisõigus üldse ära ja teistel lubati saata üks kiri aastas. Kirjutada tohtis vaid vene keeles ja seepärast on isa Inta laagri üsna lakoonilised kirjad vene keeles.

Kui isa saadeti Krasnojarskisse asumisele, siis seal oli kord selline, et ta pidi iga kahe nädala tagant end kohalikus MGB-s arvele võtma. Talle oli elamiseks küla määratud, aga kirjutada võis ta sealt nii palju kui tahtis. Sellepärast on see kirjavahetus väga tihe. Muidugi lugesid tšekistid ka need kirjad läbi.

Eesti huvide eest välismaal seismiseks peavad saadikud olema varustatud võimalikult igakülgse teabega Eestis toimuva kohta.

Kuidas Jaan Krossi vangilaagri kirjad üldse tänaseni on säilinud?

Need on põhimõtteliselt uuesti leitud. Ta kirjutas enamiku neist oma tollasele abikaasale Helga Pedusaarele ja need olid Helga käes. Kui isa kirjutas oma mälestusi, siis Helga Pedusaar suri ja isa kas ei teadnud või ei osanud oma kirju küsida ning need jäid tal kasutamata.

Seoses Jaan Krossi 100 aasta juubeliga tekkis mul idee neid kirju otsida. Meie käes olid vaid kirjad vanaemale ja veel mõned vähesed isa kirjad, mille isa oli saatnud oma emale, ning vanaema ja Helga Pedusaare kirjad isale, kui ta oli asumisel. Kõik varasemad kirjad hävitas ta ise ära, et need ei satuks valedesse kätesse. Kõiki isa saadetud kirju hoidis Helga Pedusaare tütar ilusti alles ja need ootasid lihtsalt oma aega.

Krossi eluloos on sõja-aastate kohta enamasti lakooniliselt märgitud, et „osales vastupanuvõitluses”. Millega ta täpselt tegeles?

Isa sattus varakult vastupanuliikumisse. Juba 1940. aastal, kui nõukogude võim korraldas Eestis valimisi, tegeles isa koos teistega sellega, et seada üles kommunistidest kandidaatide vastaskandidaadid. Nad said toetushääled 80 vastaskandidaadile, kuid sellegipoolest eemaldati nad Ždanovi korraldusel valimisnimekirjadest.
Selle ürituse taga oli isa sõber Heinrich Mark, kes koos Jaan Otsaga korraldas eesti haritlaste vastupanuliikumist ka Saksa okupatsiooni vastu. Nad lõid sidemed Eesti Helsingi ja Stockholmi saadikutega ning hakkasid edastama välisesindustele infot Eestis toimuva kohta.

Mis materjale nad edastasid?

Leiti, et Eesti huvide eest välismaal seismiseks peavad saadikud teadma võimalikult igakülgset infot Eestis toimuva kohta. Ernst Kulli juhtimisel hakati koguma materjali kõikide põhiliste eluvaldkondade kohta, alustades poliitikast ja majandusest ning lõpetades okupatsioonivõimude tegutsemisega. Üsna varakult võeti vastu otsus, et sakslaste sõjategevust ei kahjustata, kuna Eesti jaoks on parem, kui punaarmee hoitakse väljas nii kaua kui võimalik, lootuses, et pärast sõda õnnestub rahukonverentsil läbi rääkida iseseisvuse taastamine. Kuid ülejäänud asjades üritati anda võimalikult täielikku teavet.

Minategelasel on kodus kaltsukott, milles tapetud juutide riided Viini ja Praha firmamärkidega, ning mida ta hoiab asitõendina.

Info anti edasi kulleritega – selleks kasutati endiste piiritusevedajate teeneid, aga aitasid ka Soome sõjaväelased. Paadid käisid regulaarselt Soome vahet ja vahel ka Rootsis, kuigi Rootsiga oli ühendust keerulisem hoida. Rootsist üritati 1944. aastal Eesti kaitseväe relvastamiseks relvi hankida, kuid sellest ei tulnud midagi välja.

Millega täpsemalt tegeles Jaan Kross selles organisatsioonis?

Ta tegutses mitmel rindel. Ta aitas eestlastel Soome minna: tegeles sellega, et üliõpilased, kes said kutse Saksa sõjaväkke, saaksid minna Soome ja liituda sealse sõjaväega. Rahvuskomiteel oli selle jaoks loodud terve võrgustik ja Jaan Kross oli koos ülevedajatega üks neist, kes neid mehi Soome aitas.

1943. aasta sügisel sai ka isa sõjaväekutse. Alguses pidi ta rahvuskomitee abiga minema Soome, kuid kuna sakslased suunasid ta tõlgiks Eesti kaitseringkonna staapi, siis otsustati, et ta tegutseb seal rahvuskomitee huvides. Kaitseringkonna staabist toimetas ta välja kõik materjalid, mis puudutasid eestlaste mobiliseerimist. Olen lugenud tema koostatud memosid, millel oli tema rahvuskomitee koodnimi ABC, ja seal ta kirjeldab üldist meeleolu ja analüüsib sakslaste tegevuse vastavust rahvusvahelisele õigusele.

Tähelepanuväärse tegevusena korraldas rahvuskomitee infokorjet Nõukogude ja Saksa okupatsioonide kuritegude kohta. Seda palus teha August Torma, Eesti saadik Suurbritannias. Nad saatsid nii 1941. aastal küüditatute nimekirju kui ka näiteks originaaldokumente NKVD sooritatud Tartu vangla massimõrva kohta.

Nendeni jõudis informatsioon Jägala laagris toime pandud hukkamiste kohta, mille käigus sakslased tapsid Kalevi-Liival mitu tuhat Ida-Euroopast toodud juuti. Rahvuskomitee käis pärast laagri sulgemist neid kohti vaatamas, kohalikke inimesi küsitlemas ja koostas kaardi hukkamispaigast. Minu isa tegi Kalevi-Liival toimunust ülevaate, mis saadeti 1944. aasta alguses Soome, ja see peaks olema esimene info selle kuriteo kohta.

Kalevi-Liiva massimõrva uurimise motiivid on ka mitmes Jaan Krossi teoses. Näiteks novellis „Stahli grammatika” on lugu sellest, kuidas minategelasel on kodus kaltsukott, milles tapetud juutide riided Viini ja Praha firmamärkidega, ning mida ta hoiab asitõendina. Kuna see motiiv esineb ka rahvuskomitee memos siis tundub, et kaltsukott juutide riietega, mida sakslased Tallinnas müüsid, oli kunagi ka päriselt olemas. Novellis võetakse minategelane Soome põgenemise katsel kinni ja ta saadab vanglaarsti kaudu koju sõna, et see kott hävitataks.

Mul pole tõendeid, kas see kaltsukott oli sõja ajal Jaan Krossi kodus, kuid see motiiv jookseb tema loomingust korduvalt läbi.

Kas isa aimas, et tema saadetud andmed läksid edasi Briti luurele?

Rahvuskomitee lähtus sellest, et see info oli mõeldud Eesti saadikutele ja see on juba nende endi pädevuses, kuidas nad seda edasi kasutavad. Otsest rindeinformatsiooni välja ei saadetud.
Kuid ilmselt ei tulnud isa ja teised mehed tol hetkel selle peale, et kogu teave anti edasi ka venelastele, keda huvitas täpsest infost palju enam see, kes seda Eestist saadavad. See võrgustik lekkis Briti luurest nõukogude spioonide kaudu kiiresti Nõukogude Liitu ja on ka üks Boris Kummi ettekanne 1948. aasta parteikonverentsilt, milles ta kirjeldab Eesti vastupanuliikumise mahasurumist.

Selle põhjal on teada, et venelased teadsid rahvuskomiteest ja selle liikmetest juba 1943. aastal. Midagi sai NKVD loomulikult ka Eestis olevatelt spioonidelt, kuid suurem osa infost jõudis nendeni kaarega Suurbritanniast.

Kas loetud artikkel vastas Teie ootustele?
Ei ole üldse rahul Olen väga rahul