Marii Karell: kuidas ma nelja nädalaga igas suitsupääsukeses ja viikingis EKREt hakkasin nägema

Me peaks olema ettevaatlikud mängudega, kus kõik, mis on teistmoodi tembeldatakse valeks ja ohtlikuks. Sõnadel on suur jõud.

Ma olen Martin Helmega korduvalt kokku puutunud. Temaga õhtu otsa ühes lauas istunud ja nalja visanud. Ta on intelligentne, vaimukas ja särav. Me oleme ühevanused, kasvanud sarnases keskkonnas - sündinud Nõukogude Liitu, mäletame ähmaselt riigikorra muutust ja rahakursi muutust, käinud samas ülikoolis.

Muidugi on meil maailmavaatelisi erinevusi. Ja see on okei. Kõik ei peagi ühtemoodi asjadest aru saama. Ja mind huvitab väga, kuidas täpselt ta maailma näeb. Miks ta arvab, et geide aktsepteerimine tähendab “homonduse muutmist kohustuslikuks riiklikuks poliitikaks”? Miks ta ütleb, et vihakõnet pidada on okei ja sellevastase seaduse eelnõu on sõnavabaduse piiramine? Kuidas tal on õnnestunud koondada enda selja taha tohutult inimesi, kes usuvad kõike, mida Helmed räägivad?