Tänasest kehtivad uued piiravad reeglid ei avalda neile näitajatele enam mõju. See, kas suudame uut suuremat haigestumist pidurdada ja tagasi pöörata, oleneb rohkemast kui valitsuse otsusest. Erinevalt paljudest teistest riikidest on Eestis kehtestatud piirangud tehtud arvestusega, et meie inimesi kannab tugev vastutustunne. Järgmised nädalad näitavad, kas niisugune eeldus õigustab end.

Pole põhjust, miks ei peaks. On küll vähenenud hirm viiruse ees ja suurenenud tüdimus elu takistavatest reeglitest, aga ometi kannab valdav enamik ühissõidukis ja poes maski ning on kärpinud teiste inimestega kokku puutumist. Suurem osa asutusi, kuhu koguneb rohkem inimesi, näiteks meelelahutuskeskused, võtab tarvitusele abinõusid, mis peaksid muutma viiruse leviku võimalikult väikseks.

„Suurem osa” ja „valdav enamik” ei tähenda muidugi kõiki. On inimlik aeg-ajalt libastuda, kuid ilmselgelt tekitab ebaõiglustunnet, kui mõned demonstreerivad reeglitest üleolekut. Kas need, kes lähevad alanud koolivaheajal lõunamaale puhkama, ikka aduvad, millise sõnumi saadavad? Ja need, kes postitavad peopilte?

Koroonaviirust ei võida valitsus, vaid toimiv kodanikuühiskond. Haigestumist saab vähendada ka konkreetse käsu ja keeluta.

Eks ole kriitikat ära teeninud ka valitsus, kes küllap ametisse astumise eufoorias jättis mulje, justkui hakkaks ühiskond viirust seljatama ja järjekindlalt avanema. Ent vastutuse jätmine kodanikele tähendabki, et ennekõike tagab oma käitumisega turvalisuse igaüks ise.

Näiteks tööandjatel tasuks veel kord põhjalikult läbi mõelda, kas nad on teinud kõik võimaliku, et ettevõttes viiruse levikut pidurdada. Kas kaugtööle on saadetud tõesti kõik, keda võimalik? Kas töötajaid on veendud, et võimaluse saabudes tuleb end kindlasti vaktsineerida lasta? Selleks ei pea ühtki käsku ega keeldu ootama. Pealegi on ju kasu kohene, kui töötajad püsivad tervena.