„Minu meelest on toimunud narratiivi muutus. Kui varem rääkisid jõukamad ühiskonnad terminitega nagu „arenguabi", siis tänaseks on see asendunud terminiga „partnerlus"," märgib Kuimet. „Seega võtame teist poolt justkui võrdsena, kuid tegelikult me võrdsed pole. Ning see tähendab, et tegeleme võrdselt ka enda huvidega".

Äsja esitles välisministeerium Eesti Aafrika regioonistrateegiat. Kuimet ütleb, et Eesti vähemalt seab selles keskmesse inimese ja arengu. Probleemina nähakse ennekõike kliimamuutuste tulemusena süvenevat migratsioonisurvet.

Kuid Euroopa ühisturu osalisena viime sisuliselt ellu koloniaalpoliitikat. „Kolonialism pole kunagi lõppenud," kirjeldab ta. „Üks suurimaid põhjusi, miks Aafrika riigid on vaesed, on see, et siiamaani voolab sealt välja rahalisi ressursse. Koha peale ei jää miskit, millele ühiskonda üles ehitada. Lisaks postkolonialistlikele maksudele viib palju ressursse välja suurkorporatsioonide tegutsemine. Ning - kes omab maad? Piltlikult - "valge inimene"."

Jah, nii uskumatuna kui see ka ei kõla, maksavad näiteks Prantsusmaa endised kolooniad siiani kolonialismist vabanamise maksu, mis on teatud protsent riigile laekuvatest maksudest. Ning üldse on kogu n-ö abi Aafrikale Kuimeti sõnul väga silmakirjalik. Arvutused näitavad, et iga sisse pandud dollari eest võtavad lääneriigid 10 dollarit läbi ebaeetilise äritegevuse välja.

Saates veel

Pandeemia algul uskusid mõned analüütikud, et tänu noorele elanikkonnale jääb Aafrika koroonaviirusest suhteliselt puutumata. Nüüd ennustab IMF, et tegemist saab olema madalaima majanduskasvuga piirkonnaga maailmas. Miks nii?

Mis juhtub (Hiina näitel), kui senine suur kaubanduspartner järsku huvi kaotab?

Peaaegu kõik arutelud Aafrika probleemidest jõuavad ka kõrge sündivuseni. Kas seal paistab lootuskiiri?

Ning - kui meie siin kurdame aeglase vaktsineerimistempo üle, siis mis te arvate, mitme aasta (!) pärast on üldse lootust jõuda arvestatava tasemeni Aafrika mandril?

Kuula Krister Parise erisaadet siit!

Avaldame ka Agne Kuimeti arvamusartikli seoses Eesti värskelt sõnastatud Aafrika poliitikaga.


Välisministeerium esitles 9. veebruaril uut riiklikku Eesti Aafrika regioonistrateegiat, mille eesmärk on seada konkreetsed arengusuunad ja edasine tegevuskava aastateks 2021–2025. Nüüd peame hoolitsema, et ei annaks abivajajale kala, aga õnge jätame endale, et siis aja jooksul talle raha eest uusi kalu müüa, kirjutab Arengukoostöö Ümarlaua tegevjuht Agne Kuimet.

Kui kunagine välisminister Sven Mikser sõnas 2019. aasta alguses toimunud väliskomisjoni avalikul istungil, et kavas on välja töötada Aafrika-suunaline tegevuskava, mis arvestaks poliitika ja majanduse kõrval ka arengukoostöö võimalusi, andis ta mõista, et Eesti arengukoostöö võib tulevikus saada lõuna-suunal sisulisema ja strateegilisema plaani ja pildi kui seni. Mitte et Eesti Aafika mandril asuvates riikides arengukoostööd varem ei teinud, kuid ida-suunaline arengukoostöö ehk idapartnerlus on aegade algusest saadik ehk aastast 1998 olnud meie geograafilise asukoha tõttu süsteemsemalt läbi mõeldud ja -tehtud.

Niisiis - kaua tehtud kaunikene - Eesti Aafrika-suunaline piirkondlik strateegia on viimaks valmis saanud ja ka avalikkuse ette toodud. Raamdokument defineerib Eesti eesmärgid ja tegevused tulevateks aastateks välispoliitika, majandussuhete, arengukoostöö ja konsulaarküsimuste valdkondades. Strateegia on selge, põhjalik ning toetub läbivalt ühele olulisele alustalale - maailma kestliku arengu eesmärkidele. On suur rõõm ja kergendus näha, et kestliku arengu temaatikat ei peeta kitsalt osaks arengukoostöö valdkonnast, vaid ka osaks välis- ja julgeolekupoliitikast ning majandussuhetest ja äridiplomaatiast.

Arengukoostöö valdkonnas plaanib Eesti aidata kaasa Aafrika riikides uute töökohtade loomisele ning tegeleda ebaseadusliku rände algpõhjustega. Keskenduda plaanitakse hea valitsemistava, hariduse, tervishoiu, ettevõtluse ja innovatsiooni toetamisele. Läbivate prioriteetidena on loetletud keskkonnasäästlik areng, digitaalsus arengukoostöös (sh kübervõimekus) ning naiste ja laste õigused. Eesti keskendub edaspidi veelgi enam e-hariduse (sh digioskused) ja e-tervise projektidele. Kõlab loogiliselt, arvestades Covid-19 pandeemia laastavat mõju just arenguriikide tervishoiu- ja haridussüsteemidele.

Arvestades tänase maailma vajaduste, võimaluste ja trendidega, on samuti loogiline, et Aafrika suunaline arengukoostöö hakkab (osaliselt) toimuma avaliku ja erasektori (public–private partnership) koostöö-projektidena. Nn PPP suunal on liikumas mitte ainult Euroopa Liit, vaid ka ülejäänud maailm. Sest kes seda digit seal ikka arendab või töökohti loob, kui mitte erasektor. Küll aga pakub koostöö erasektoriga lisaks võimalustele ka ohte, mille tunnistajaks mitmedki Aafrika piirkonna senist arengut mõõtvad uuringud.

Ühe peamise ohuna arengukoostöö projektides hinnatakse mitmete avalike teenuste võimalikku erastamist (nt meditsiin ja transport) sihtriikides doonorriigi maksumaksja toel, mis võib kaasa tuua ebavõrdsuse suurenemise juba niigi ebavõrdsetes ühiskondades. Erastamised võivad kaasa tuua kallimad hinnad, mis piirab teenuse kättesaadavust suurele osale elanikkonnast. Näiteks piirkondlike tervishoiuteenuseid pakkuvate asutusete ehk kliinikute erastamise puhul ei ole võimalik reguleerida teenuse kättesaadavust ega maksumust.

Teine oht puudutab kohalikku ettevõtlust üldisemalt. Ei taha liiga teha tublidele Eesti ettevõtjatele, kes täna juba on Aafrikas toimetamas läbi ausa ettevõtluse, makstes kohalikele õiglast palka ja riigile makse. Ja ehk on (välis)ärikultuur Aafrika riikides tänaseks üleüldiselt tõusnud, aga vähemalt paar aastat tagasi said arengukoostöö tegijad seista silmitsi olukorraga, kus läbi ametliku arenguabi andsid jõukamad riigid sihtriikidele dollari, aga läbi maksude optimeerimise ja kasumijaotuse ehk läbi jõukamate riikide ettevõtjate tegevuse tõmmati samal ajal sihtriikidest välja kümme dollarit. Just ressursside väljavoolamine on üheks olulisemaks vaesuse põhjustajaks Aafrika riikides nii minevikus kui olevikus.

Ja eks arengukoostöö (esialgne) põhjus ole olnud tekkinud augu diplomaatiline ja altruistlik lappimine. Sest kes omas või omab vaesemates riikides maad? Mitte kohalik elanik, vaid lääne ettevõtja. Kes teenib ettevõtluse edendamiselt kasumit? Jällegi - mitte kohalik, vaid ikka lääne ettevõtja. Seega - mitte kuidagi ei tahaks ressursside väljaviimist sihtriigist toetada Eesti kui doonorriigi maksumaksja rahaga.

Eesti arengukoostöö nö pealisülesanne võiks Aafrikas olla vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamine. Praktikas muidugi sõltub aga arengukoostöö rahastamine meie enda riigi huvidest ja on puhas võit, kui need huvid kohtuvad sihtriikide vajadusega. Kui Eesti trump on digivõimekus ning sihtriigil vajadus digitaliseerimise järele, on (arengu)koostöö selles vallas põhjendatud. Aga sel juhul peame väga korralikult otsustama kelle käes, millisel määral ja milliste ressurssidega on digiohjad tulevikus. Muidu on oht, et anname abivajajale kala, aga õnge jätame endale, et siis aja jooksul talle raha eest uusi kalu müüa. Ja niimoodi ei tohiks teha ükski jõukam riik, maksumaksjaga koos või ilma temata.