kui mullake;

ja mõtteis nägu

nii vagune.

Ja mõtteis nägu,

nii aus ta;

nii vaikne, valul

ja sõnata.

See on Juhan Liiv, eesti valuluule ehedaim ja ürgseim kehastus. Las mälestavad need read elamata jäänud aastaid, mida kroonviirus Eesti rahvalt viis. Need olnuksid elutarkusega elatud aastad - väärt jagamist, väärt kogemist, väärt meiega olemist.

Pärgviirus võtab Eesti rahvalt tubli tüki eakate elutarkust. Mitte ainult selle osa, mille jäädavalt. Ka selle osa, mille jagu jääb meil tänavu oma eakate sugulaste ja sõpradega silmast silma teetassi taga istumata. Olen teravalt tajunud nende vestluste puudumist. Elutarkusega sõnastatud argipäev on tihti vajalik tugi ja juhatus, isegi kui me sellele tavaoludes ei mõtle. Nüüd mõtleme.

Selle võrra oleme jällegi rikkamad.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid