„Babülon-Berliini” esteetika viitab ühelt poolt Sherlock Holmesile, Hercule Poirot’le ja Nero Wolfe’ile, ulatudes teisalt film noir’i ja Charlie Chaplinini välja. Sellega luuakse soe mõnus tuttavlik foon, mida on meeldiv vaadata ja millest võib kergesti sõltuvusse jääda. Ent kui keskmise Netflixi sarja sõltuvust võib iseloomustada justkui ballooniõlle kummutamise ja tugitoolis rämpstoidu õgimisega, siis „Babülon-Berliin” on pigem klaasi hõrgu veini ja hea raamatuga öösel üleval passimine.

Vaatajad pole ammu ühtegi sarja nii üksmeelselt heaks kiitnud. Miski ei saa ju nii stiilne olla. Või saab?

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega