Muuseumijuhid: kas kultuuriasutuste sulgemine oli päriselt vajalik või lihtsalt odavam? Ilmne, et jäime kaupmeeste lobile alla
(93)
"Reeglid ei pea mitte ainult olema, vaid ka tunduma õiglased. Miks on lubatud individuaalsport, aga mitte individuaalne näitusekülastus?" väljendas Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor Triin Ojari nõutust. „Päris kindlasti ei ole kultuuriasutused, eriti muuseumid, kohad, kus inimesed kõige rohkem nakatuvad. Seda on teaduslikult põhjendatud.”
Ka Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme sõnul on raske uskuda, et kultuurivaldkonna asutuste sulgemine praeguses väga halvas olukorras midagi muudaks: „Piirangutest kui võimsast argumendist oli enne eelmise neljapäeva otsust palju juttu, ja lõpuks maandus ikkagi kõik kontsertsaalide, muuseumid ja kirikute sulgemisele. Ebaadekvaatne, kas pole? Või lihtsalt odavam?”
Muuseumite sulgemine on Helme hinnangul strateegiliselt äärmiselt halb otsus, ennekõike seetõttu, et juba praegu on paljud osa- ja mittetulundusühingud sulgemise äärel ning piirangute tõttu ära jäänud üritustele võib järgneda pankrotilaine. „Ohus on seni üsna hästi toiminud kultuuri ökosüsteem, mille taastamine võtab aega aastaid ja ühtlasi palju raha. Rääkimata sellest, et kultuurivaldkond on ka majanduslikult oluline ning on seotud väga paljude firmadega,” lisas ta.
Jäädi ärisektori lobile alla
Enamik Eesti muuseume on tänaseks sihtasutused, mis tähendab, et suur osa eelarvest tuleb teenitud omatulust. Suurematel muuseumidel ulatub see pea pooleni. Kui seda tulu pole, siis ei saa planeerida järgmiseid näitusi, trükiseid, üritusi. Ka osa palgafondist tuleb omatulust. Helme usub, et tänu eelmisel aastal saadud lisatoetustele on muuseumid hakkama saanud sellega, et lõpetasid 2020. aasta tavatasemel. Mis saab aga sel aastal, ei oska ta prognoosida.
Arhitektuurimuuseumi sõnul on kultuuriasutused sisuliselt jäänud kaupmeeste lobi ohvriks. „Tunda on, et ärisektor ja kaubanduskeskuste omanikud tegid tugevat lobitööd, et nemad lahti jääksid,” märkis ta. „Kultuurisektoris ei olnud ühist rinnet ja kokkuleppeid, samas piirangud, maskikohustus, kätepuhastus, vahemaahoidmine ja ventilatsioon olid kõikjal reguleeritud ja nende täitmine jälgitud. Kahjuks jäi mulje, et kultuuriministril jäi argumente väheseks.”
Helme sõnas, et tal on ennekõike kahju tööst, mida muuseumid on entusiasmi ja vastutustundega teinud. „Tekib küsimus – kellele seda kõike vaja on? Kui on tõsine kriis ja piirata tuleks inimeste omavahelisi kontakte, osutuvad patuoinaks hoopis muuseumid ja teised kultuuriasutused. Näen siin tõsist väärtuste konflikti.”
Ohutus oli tagatud
Muuseumijuhid kinnitasid kui ühest suust, et asutuste töös hoidmiseks on hoolega täidetud kõik ettekirjutusi. Muuseumid ja näituseasutused asuvad suurtes hoonetes ning korraga viibib seal vähe inimesi. Niiöelda kassanäitusi on olnud mõni üksik, kuid nendegi ajal on ohutusmeetmetest kinni peetud. Ojari märkis, et muuseumikülastajad on enamasti hoolivad inimesed ning järgivad reegleid iseenesestki.
Pärast 2020. eriolukorda kiirustas Eesti Kunstimuuseumile kontaktivaba sissepääsusüsteemi kasutusele võtmisega, mistõttu ei tarvitsenud Kumu külastajatel kassasegi minna, kui tal oli e-pilet. Helme sõnul on lähemas tulevikus plaanitud Kumusse paigaldada e-kassa, seejärel liigitakse edasi teistesse Eesti kunstimuuseumi filiaalidesse.
Piirangute tõttu ära jäänud näituste aegasid kunstimuuseumid enamasti ei pikenda. Helme põhjendas seda sellega, et rahvusvahelised lepingud on keerulised ja kallid. Arhitektuurimuuseumil on plaanis pikendada suures saalis alles jaanuari keskel avatud näitust „Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid
