Raudse eesriide tagused koledused: Eesti koletuim maniakk ehk "Nõmme inimsööja" sõi ohvrite liha tomatipastaga

Politseil on seniajani lahendamata 1980. ja 1990. aastatel Tallinna-Tartu maanteel kadunuks jäänud tüdrukute juhtumid.

Kuni Berliini müüri langemiseni ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni 1991. aastal teadis avalikkus raudse eesriide taga toime pandud kuritegudest vähe. Võimud tegid kõik endast oleneva, et seda teavet ei afišeeritaks, sest neil oli tarvis maalida pilt ideaalsest ühiskonnast, kus ei eksisteeri sarimõrvareid ega maniakke.
Tegelikult oli olukord hoopis teine. Maniakke leidus Nõukogude Liidus ohtrasti, lihtsalt infot nende kohta ei avaldatud ja internetita ajastul ei saanudki see teave levida. Endine Eesti NSV siseministeeriumi kriminaaljälituse valitsuse operatiivtöötaja Lembit Allingu sõnab, et ehkki toonasest Eesti NSV ajakirjandusest ei leia märkigi koletute kuritegude kohta, tegutses toona nii pedofiile kui ka maniakke.
„Olid olemas erinevad grupid. Esiteks oli seksuaalne vägivald. Olid ka seksuaalvähemuse esindajad, kes ei sattunud löögi alla oma orientatsiooni pärast, vaid selle pärast, et üritasid luua kontakte alaealistega, seda küll ilma vägivallata, pakkudes neile midagi muud. Ning kolmandaks oli neid, kes panid toime raskeid kuritegusid laste vastu ja muu hulgas tapsid neid. Eriti jõhker mõrv leidis aset 1968. aastal, kui üks autojuht tappis ja vägistas kaheksa-aastase Dagmar Kaupali.”