Pisike skisovõnge jääb: kas artist peaks Eesti Laulule minema a) omanäolisena, b) aimates ette mingit selle aasta Eurovisioni võidumudelit või c) tegema lihtsalt šabloonse estraadiloo, mis kedagi ei häiri? Mõte on sees ainult esimesel variandil. Alati on vaja head uut kastist väljas loomingut. Selle kategooria artistid olid tänavuses finaalis Jüri Pootsmann, Redel, Sissi ja Kadri Voorand.

Selge eurolooga lendasid lavale Uku Suviste, Koit Toome, Suured Tüdrukud ja Hans Nayna. Uku Suviste tegi oma asja, Tüdrukutel oli särtsu, Koit Toome paistis silma üliprofi esitusega ja keegi pole kunagi öelnud fraasi one by one nii meeldejäävalt kui Nayna.

Ivo ja Robert Linna koos Supernovaga pakkusid sümpaatse loo, mis ei flirtinud suurvõistluse standarditega. Karl Killingu lugu oli väike ja armas. Andrei Zevakin ja Pluuto kannatasid selle all, et pidid osalema poolfinaali salvestusega, nende vahetu esinemine andnuks palju juurde. Egert Milder kehastas suudan-kõiki-asendeid-võtta-rõõmupalli.