21. sajandi esimese veerandi Euroopa ajalugu jaguneb selgelt kaheks. Esmalt periood Euromaidani revolutsiooni puhkemiseni Ukrainas ja seejärel ajajärk alates Venemaa agressiooni puhkemisest Ukrainas (november 2013 – veebruar 2014), mis viis Krimmi okupeerimise ja annekteerimiseni ning Venemaa uute satelliitvabariikide loomiseni Ida-Ukrainas.

Juhtumisi oli Eesti vabariik sel pöördelisel ajal üks suure poliitika tegijaid, täpsemalt puhkenud propagandasõtta kaasatu. Nimelt allkirjastati Eesti ja Vene Föderatsiooni uus piirileping Moskvas 18. veebruaril 2014 ehk kolm päeva enne võimuvahetust Kiievis ja viis päeva enne seda, kui „rohelised mehikesed“ jt Vene väeosad Sevastopolist alates Ukrainat hakkasid hõivama. (Operatsioonist osavõtnutele antud medalitel on kiri „Za vozvraštšenije Krõma 20.02.14–18.03.14“.)

Kujundlikult öeldes pöörati ühe piirilepingu sõlmimisele Moskvas tähelepanu ka selleks, et varjata teise piirilepingu kavandatud jalge alla tallamist.

Nagu teada, nimetab Kremli propaganda Ukraina ülemraada 21. veebruari otsuseid järjekindlalt põhiseadusevastaseks, tihti fašistlikuks riigipöördeks, mis olevatki tinginud järgnenud sündmused Krimmis ja Donbassis.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega