Sellel, et näiteks õigeaegselt piiranguid ei rakendatud, on Tsahkna sõnul aga pikaajalised reaalsed tagajärjed.

„Mina tegelen Eesti ettevõtete Eestist väljaviimisega. Mis juhtub, on see, et kaotame ikkagi paar kuud. Isegi, kui meie näitajad hakkavad alla minema, oleme ikka punane latern, meid ei lasta kuskile sisse," tõstis ta esile. „Nädalase odava populaarsuse tulemusena saame palju surnuid ja suletud majanduse."

Mugavustsoon

Suuremas plaanis kritiseerib Tsahkna aga rahulikku kulgemist mugavustsoonis. „Oleme jäänud valitsuse tasandil kinni valmisbürokraatiasse, tohutusse udusse. Et kuskil on mingisugused iseenda poolt kirjutatud reeglid, mis ei vasta ju tegelikele oludele," sõnas Tsahkna ning tõi näitena Margaret Thatcheri, kes just samasugusest kivistumisest välja murdes suutis Suurbritannia esimest korda pärast Teist maailmasõda jalule tõsta.

„Mina moodustaksin kohe praegu valitsuse juures oleva tarkade klubi, et koguda kitsaskohad kokku ning panna lahendustesse," tegi ta ettepaneku. „Homme! Oleme stuudios siin neljapäeval. Aga reedel juba hakataks lahendama."

Tsahkna rõhutas, et ennekõike lasub vastutust selle eest, et mitu aastat on Eesti riik uutele tasanditele pürgimise asemel lihtsalt lohisenud, eelmistel valitsustel. Kuid Kallaselt ootaks ennekõike peaministri kvaliteeti.

„Juurprobleem on selles, et koalitsioonilepingut tehti suures hirmus, et äkki jätkab endine valitsus. Kaja Kallas andis ära kõik, mis tal oli olemas," võttis Tsahkna kokku. „Ta on paljuski samas seisus kui Jüri Ratas oli eelmises valitsuses et äkki EKRE läheb minema. Kallas kardab kaotada oma käes olevat peaministri saua ja annab poliitiliselt kõik ära."

Mida mõtlevad poliitikud, kuidas panna bürokraatia viimaks riigi heaks tööle? Millal ja kes hakkab esimesena verd nõudma?

Kuula Krister Parise erisaadet siit!