2014. aasta varasuvi. Eesti on rahapesust alles raputamata. Danske Banki hoonesse Narva maanteel asutuvad kaks Finantsinspektsiooni audiitorit. Neil on põues leht ruudulist paberit, mis saadud pooleldi althõlma kolleegidelt Rahapesu Andmebüroost (RAB).

Sellele on kritseldatud ligemale 20 Danske välisresidendist kliendi nimed - Polux Management LP, Hilux Services LP ja teised.

Finantsinspektsiooni (FI) oli pikemat aega vaevanud tunne, et Danske panga Tallinna harus on midagi tõsiselt mäda. Eestist osutati teenust klientidele, kes elavad maades, kuhu pank oma esindust loonud ei ole - Ukrainas, Aserbaidžaanis, Venemaal. Ometi tuleb sealt 65 protsenti siinse filiaali sissetulekust. Kuidas pank selliseid kliente värbab? Kes ja kas üldse neid kontrollib?

Audiitorid istusid poolteist kuud Danske pangas, nõudsid välja lepinguid ja intervjueerisid suhtehaldureid.

Kui FI juht Kilvar Kessler oli raporti esimest versiooni lugenud, helistas ta kohe Danske Eesti juhile Aivar Rehele. Mehed kohtusid vanalinna restoranis Dominic.

„Millega te [Danskes] tegelete?" nõudis Kessler aru. Asi oli hapumast hapum.

Kui Danskel mitteresidentide äri ei oleks, ei oleks ka filiaali tegevus elujõuline, vastas Rehe.

Mitmesajalehelist raportit, mis kohtumise ajendas, on veel seitse aastat hiljemgi näinud üksnes vähesed. Pangasaladuste tõttu pole ega hakka see kunagi olema avalik. 

Selle eksklusiivse dokumendi said enda kätte meie kolleegid Taani ajalehest Berlingske. Nad jagasid seda ka meiega. Tänu sellele saame nüüd esmakordselt nüanssideni teada, kuidas Eesti panganduse häbiplekk tegelikult musta raha ees silmad kinni pigistas. Ja veel enam - kuidas Danske töötajad klientidele „tuge" tegid.

Jaga
Kommentaarid