Lastemaja peaspetsialist: laps ei ole süüdi, kui teda seksuaalselt ära kasutatakse
(246)
Laste seksuaalset väärkohtlemist on esinenud läbi pika ajaloo, ent tänapäeval räägitakse avalikkuses sellest üha rohkem ja enam pööratakse tähelepanu ka laste väärkohtlemise ennetamisele.
Lapsi õpetatakse ära tundma väärkohtlemist, neile õpetatakse, kuidas käituda, kui teda ohustab keegi. Samuti pakutakse tuge väärkohtlejaile. Ometigi otsib peaaegu olematu hulk pedofiile profesionaalset abi.
Enamjaolt püütakse oma ihasid alla suruda, kuid alati see ei õnnestu. Samas on ka palju pedofiile, kes kahjuks peavad suhet lapsealisega normaalseks. Sellised inimesed on eriti ohtlikud, kuna nad ise ei näe oma käitumises probleeme ning tegutsevad oma ihade rahuldamiseks eesmärgipäraselt.
Grooming – mis see on?
Grooming ehk ettekavatsetud sihipärane käitumine lapse usalduse võitmiseks eesmärgiga last hiljem väärkohelda on vähe tuntud mõiste kirjeldamaks protsessi, kuidas lapsed väärkohtleja ohvriks sageli langevad.
Väärkohtlejaid on erinevaid - nad võivad olla väheste sotsiaalsete oskustega, nt nende jaoks on vähem hirmutavam luua suhet lapsealisega. Samas võivad nad olla ka väga intelligentsed ning väga heade manipulatsioonioskustega ning käituda seksuaalfantaasiatest kannustatuina.
Väärkohtlejad alustavad enamasti saagi püüki sellest, et nad valivad koha, kus näkkaks. See võib olla nii mänguväljak, aga ka interneti teel loodud suhe naisega, kelle kodus on mitu pedofiilile huvipakkuvas eas last. Või valib väärkohtleja endale ameti, kus tal on ligipääs soovitud sihtgrupile, näiteks huviringi juhendaja.
Sellele järgneb peibutusfaas, kus väärkohtleja sõelub välja võimalikud ohvrid. Eriti ohustatud on lapsed, kellel on madal enesehinnang või enesekindlus, kuna neid on lihtsam emotsionaalselt ja ka füüsiliselt isoleerida. Samuti on ohustatud abivajavad ja hooletusse, ka emotsionaalse hooleta jäetud lapsed – kui nad kodust vanemlikku hoolt ei leia, otsivad nad seda mujalt. Ohustatud on ka kõrge riskikäitumisega noored, kes ei oska veel ära tunda ohte ning need noored, kellel on eakaaslastest kõrgem huvi seksiga seonduva vastu.
Esmalt hakkab pedofiil näitama ennast kõigiti meeldivast küljest. Ta tunneb huvi lapse tegemiste vastu, kuulab teda, pakub tähelepanu ja teinekord ka hüvesid – kasuisa võib osta näiteks mõnele lapsele rohkem asju või pakub huviringi juht lapsele paremaid tingimusi huviringis, tunnustades teda igal võimalikul hetkel: sul on teistest rohkem eeldusi, sa peaksid rohkem trenni tegema, enam harjutama.
Mõni väärkohtleja hakkab erilist sidet looma lapse vanematega, et laps näeks, et vanemad usaldavad teda – ja ta meeldib neile. Kui teatud usaldus on juba saavutatud, hakkab väärkohtleja lapsele rääkima ka endast, püüdes tekitada lapses kaastunnet. Loodud usaldussuhtes hakkavad füüsilised piirid üha kahanema – pedofiil hakkab otsima aina rohkem füüsilist lähedust. Ammu enne seda, kui väärkohtleja ületab seadusega seatud piirid, on ta ületanud eetilised piirid. Laps ei oska ohtu aimata.
Lapsed võivad oma väärkohtlejasse ka armuda ja nautida olukorda, millesse nad on sattunud. Mõni aeg hiljem võivad nad mõista, et neid on ära kasutatud. Kuid selleks ajaks on väärkohtleja jõudnud lapsele juba kahju põhjustada.
„Laps ju ise tahtis!“
Enamasti ei räägi lapsed kellelegi, et nad on langenud ohvriks. Väikelapsed räägivad sagedamini, kuna nad ei mõista väärkohtleja teo lubamatust ning teevad seda pigem n-ö kogemata. Vanuse kasvades hakkab väärkohtlemisega kaasnema üha rohkem tundeid, mis muudavad tõe välja rääkimise laste jaoks aina raskemaks.
Väga sageli kuuleme oma praktikas, et laps ei soovinud rääkida, sest ta tundis ennast juhtunus vastutavana. Kuna ta ei osanud selles võrgus, kuhu teda oli püütud, öelda väärkohtlejale „ei“ ega julgenud sellest olukorrast eemalduda või koheselt kellelegi rääkida vms, siis ta arvabki, et tema on juhtunus justkui süüdi.
Pedofiilid püüavad – ja mõnikord kahjuks ka suudavad – kuvada hoopis ennast ohvrina. Nad tahavad jätta muljet, et hoopis nemad langesid võrgutamise ohvriks ja laps oli see, kes oli aktiivne pool – ja väärkohtleja üksnes olukorra ohver. Eriti kurb on, kui ka teised täiskasvanud, olles teada saanud, et täiskasvanu ja alla 14aastase lapse vahel on toimunud seksuaalse sisuga tegu, omistavad süü lapsele – laps ju ise tahtis pedofiiliga palju aega koos veeta, laps ju ise kirjutas talle sõnumeid, laps ise tahtis tema autosse minna vms.
Ka üle 14 aastased lapsed langevad väärkohtleja lõksu
Eestis kehtiv seadusandlus on hetkel selleks vanusepiiriks, millest alates on lubatud täisealisel luua seksuaalsuhteid alaealisega, kehtestanud 14 eluaastat. Erakond Eestimaa Rohelised on koostanud petitsiooni, millele kogutakse allkirju, et tõsta see vanusepiir 16 eluaastani, kuna liiga palju on lapsi, ka üle 14 eluaaasta, kes langevad väärkohtleja hästi seatud lõksu. Kuigi „suhte“ algus võib tunduda lapsealisele põnev või meelitav, siis hiljem, kui ta on aru saanud, et teda on ära kasutatud, vajab see laps saadud traumaga toimetulekuks psühholoogilist abi.
Pedofiilid ehitavad suhte lapsega üles usaldusele. Isegi kui laps suhtub täiskasvanusse alguses teatud ettevaatlikusega, siis just täiskasvanu, luues endast usaldusväärse, hooliva ja lõbusa kuvandi, loob selle võrgu, millesse mässib vähese sotsiaalse ja vaimse küpsusega lapse. Alati on täiskasvanu see, kes vastutab sellise suhte eest.
Lapsi ümbritsevad täiskasvanud peaksid olema hoolivad, tähelepanelikud ning toetavad, kuid nad peavad jääma vastutustundega täiskasvanud inimese rolli ja seadma sotsiaalsetele normidele vastavad piirid.
