Kas kujutasite aasta tagasi ette, et oleme sellises olukorras, kus me praegu oleme?Ausalt öeldes mitte. Hakkasin arstina tööle 1978. aastal. Töötasin Tartu lastehaiglas, kus ei olnud ebatavaline, et haigeid oli osakonnas 60 ja ööseks oli mõni ema lapsega paigutatud arsti kabinetti, sest kõik kohad olid täis. Suuri haigestumisi tuli talveperioodil ikka ette. Olen vahel mõelnud, kuidas olnuks lugu siis, kui pandeemia puhkenuks 1980-ndatel – lastearstile ei olekski ilmselt midagi teistmoodi olnud. Kindlasti oleksime kuulnud, et täiskasvanud patsiente saabub palju ja nad vajavad hingamistoetust.
Seda ma küll ette ei kujutanud, et inimestel on nii suur hirm. Me kardame haigust, ja õigusega. Kardame tööle minna. Aga kardame ka vaktsiini. Kõike kardame!

Kas ei kardeta vaktsiine isegi rohkem kui haigeksjäämist? 40% lähikontaktseid leegib ringi, nagu poleks midagi juhtunud. Kuidas seda seletada?Inimesed on väsinud ega oska ratsionaalselt käituda. Ei peagi toas kinni istuma, oma elu tuleb ikka edasi elada, ent nakatumist tuleb vältida. Maskikandmine üksi ei aita. Kindel on see: kui oleme haiged või lähikontaktsed ja ringi ei liigu, siis ei nakata me kedagi. See pole mingi uus teadmine, seda teati juba 1500. aastal.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega