Teatrid kinni, teatrid lahti, teatrid kinni. Esietenduste edasilükkamised, kolleegide haigestumised või isolatsiooni jäämised – teatrimaailma jaoks on viimane aasta olnud erakordselt heitlik. Eriti vabakutselistele näitlejatele, kes küll mõneti on ebastabiilsusega rohkem harjunud, kuid kelle töövõimalused suuremalt jaolt hajusid, vähemalt ajutiselt. Vabakutselise (praegu eriti heitlikku) elu elav Sepo Seeman (49) teab seda kõike iseäranis hästi.

Naljaga pooleks võib öelda, et oma osa andis „teatrikavade lappesse minekul” ka Seeman ise. Viirus sai ta kätte aasta algul, ajal, mil nakatumine oli Eestis tõusuteel, kuid polnud veel päris selline nagu praegu, mil võimalik haigestuda pea igal sammul. Huumorit armastavale näitlejale omaselt suhtub Seeman teemasse ainumõeldaval viisil. „Kui muidu ei suuda ma teatriajalukku minna, siis ühe päevaga kolm Eesti teatrit – Vanemuise, Endla ja Kuressaare Linnateatri – kümneks päevaks kinni panna, seda suudavad vähesed...” muigab Seeman, kui Endla puhvetis vahetult enne järjekordset kultuuri lukkuminekut temaga kohtun. Ajendiks on märtsi keskel lavale jõudma pidanud Leea ja Klaus Klemola kirja pandud ning Ingomar Vihmari lavastatud „Arktilised mängud”. Õhtune proov ootas ees – lavastusmeeskond otsustas lavaloo siiski n-ö valmis ehk lavaküpseks teha.