Abiturient Hendra Raud elab Tallinna lähedal Kiilis. Bussiliiklus on siin üsna tihe, ühissõiduk tuleb iga kolmveerandtunni järel. Raud harilikult liinibussiga sõidabki, aga kõik tema käigud on justkui loterii. Nimelt liigub Raud ratastooliga ja kuigi sõiduplaani on märgitud üksikute madala põhjaga busside väljumisajad, ei saa ta kunagi täiesti kindel olla, et õigel ajal saabub ka päriselt sõiduk, kuhu ta ratastooliga peale pääseb.

„Need on üsna vanad bussid, mis lähevad väga kergesti katki – paraku juhtuvad need alati olema madala põhjaga bussid, mille peale mina saaksin minna,” selgitas Raud. „Väga tihti on nii, et buss läheb katki, aga keegi ei saa sellest enne väljumist teada, kui ma just ei helista paar korda päevas, et küsida, kas see buss, mis siit nüüd läheb, on ikka madal või ei ole. Kui ei ole madal, siis ma ei saagi näiteks kooli või koolist koju minna.”

Raud märkis, et ta pole ainus, kes ühissõiduki ligipääsetavusest sõltub. „Meil on siin ka emad oma lapsevankritega ja väga palju vanureid, kes ei saa trepiastmetest iseseisvalt üles.”

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega